Heitlik ilm

Öösel oli korralikult sadanud. Isegi nii korralikult, et eile taimede leotusvannideks otsetud betooninõud olid kolmandiku jagu vett täis.

Aias pole ma ka sel nädalal lillegi liigutanud. Võib-olla kuskilt mingi eriti ülbe maltsa välja tõmmanud, kui lausa ette jäi. Rohida oleks muidugi vaja, aga no mitte pole seda rohimise soolikat peale tulnud. Ei saa minust seda aednikku, kes iga vaba hetke kuskil midagi askeldab, mulle võib aedlemise tuju vahepeal päevadeks ja isegi nädalateks ära minna. Niita oleks vaja, viimati sai niidetud kaks nädalat tagasi ja kohati kipub juba päris karvaseks minema.
Jalutasin aias fotoaparaadiga ringi ja mõtlesin, et kõige rohkem naudin ma vaat et neid kohti, kuhu midagi istutatud polegi või siis on minimaalselt. Tõeliselt hea meel on selle üle, et me nüüd kamba peale ikka nii suurt ala niita suudame. Sellest polegi väga kaua aega möödas, kui vulkaani asemel losutas lihtsalt nõgestessekasvanud paekivihunnik ja selle tagust ala kuni krundi piirini jõudis heal juhul korra-paar aastas trimmeriga üle käia. Seal keskel on üks pojengipeenar, mis tuleks likvideerida, panin sinna omal ajal maha M surma järel platsilt leitud nimetud potid, aga nad on seal liiga tihedalt, selline sundseisuistutus, lihtsalt välja visata elusaid taimi ka ei raatsinud. Mida nendega edasi teha, ideed ei ole veel tulnud, seega las olla seal.

ja ka seda nõlva kattis veel mõned aastad tagasi korralik sarapuu- ja lepavõsa

Aias on alanud päevaliiliate aeg, aga sordinimedest ei tea ma midagi. M, kes selle ala rajas, tegi küll mingi istutusplaani, aga ma pole seda siiani üles leidnud. Mulle need sirged read väga ei meeldi, tunduvad loodusaias kuidagi võõrad, aga hea on niita ja ega millegi ümberistutajat minust nagunii ei ole.

Nii nagu olen loobunud võitlemast valge sõrmkübaralillega, nii olen loobunud võitlemast end kõikjale külvava alpi ogaputke ja halli käokanniga. Alpi ogaputk mulle tegelikult lausa meeldib ja üks on end lausa tiigi äärde lennutanud.

Ühesõnaga, kui Koha Vaim tahab neid lillekesi kasvatada, las siis kasvatab. Küll ma siis sekkun, kui nad päris valesse kohta peaksid sattuma. Kusjuures seemikud võivad päris põnevalt erineda, kui paremal on tavaline sinine, siis vasakpoolne on hoopis madalam, kompaktsem ja värvilt pigem lilla.

Tiigi ääres oli kollane ängelhein Tucker Princess oma muidu kahe meetri kõrgusel hõljuva õie vihma tõttu pildistamiseks sobivasse kõrgusse kallutanud. 

Lavendli roosa sort Loddon Pink tundub üks vastupidavamaid olema. Mul on üks vana sinine lavendel, mis saab igal aastal räsida, aga Loddon Pink pole kunagi talvekahjustusi saanud. 

Ilma suhtes aga on täna olnud tõepoolest kõike, tuult,  paduvihma, päikest. Vahepeal oli nii pime ja hall, et toas tuli tuli põlema panna, nüüd on taevas täiesti pilvitu. Aga vähemalt on soe. 

Tänane päev on kuhugi kadunud. Pärast eileõhtust haigushoogu magasin kaua ja see oli hea. Elementaarsed kodused asjad teha, mõned arved maksta, natuke palgatööd. 

Homseks-ülehomseks lubab umbes samasugust ilma, seega sel nädalavahetusel jääb vist niitmata ja tuleb pigem tubastele tegevustele orienteeruda. Äkki võtaks kolm kuud tagasi ostetud õmbusmasina lõpuks pakendist välja :) . Ideid on nagu putru, aga nende teostaja kuidagi kehvakene. 

Juuli ilus lõpp

Isegi ei mäleta, millal viimati õhtul väljas sai käidud. Pidev enesehooldusvahendite vajamine paneb liikumisele piirid ka siis, kui valusid parasjagu ei ole. Eilne üritus sai siiski plaani võetud, polnud kaugel ja õhtuti on viimasel ajal olnud parem kui hommikuti.
Määramäel olen varemgi käinud, aga see koht lummab ikka ja jälle. Kunstniku ateljee keset männimetsa, täis loomingut ja inspiratsiooni. Perenaine on muuseas hariduselt professionaalne aiakujundaja, kuigi realiseerib end juba ammu hoopis teiste kaunite kunstide kaudu. Ja see oma pere jõududega ehitatud ateljee on juba elamus omaette.

Maja toetub hiiglaslikele tüvedele, mis pärinevad ühe mõisa alleelt maha võetud puudest. See on keskne emapuu, nurkades on samasugused hiiglased. Pidi ikka jõud mängus olema. 

Valdur Mikita rääkis eestlaste kohasensitiivsusest ja kohamaagiast. Mis minu jaoks on kohe väga tõsine teema. Minu jaoks on päris palju kohti, kus ma kohe kuidagi viibida ei suuda. Õnneks kohti, mis kiirgavad positiivsust, on siiski rohkem.

Üks selliseid kohti, kuhu mina ikka ja jälle Mikitat tsiteerides "palverännakuid" teen, on Harju-Madise kirik, kusjuures kiriku endaga ei ole sel palju pistmist, lihtsalt see koht on nii lummav. Vaade Kurkse väinale kirikaiast.

Kirikutorn on aastaid kasutusel olnud ka tuletornina, kas ka praegu, pole hetkel kursis.

Eriti mõnusaks tegi õhtu see, et suvi on lõpuks jõudnud ka Loodemaale, riietuseks piisas lehvivast suvekleidist ja kergest õlasallist. Mõnusmõnusmõnus. Autotermomeeter näitas ka õhtul üheksa paiku kakskümmend soojakraadi, mis on minu jaoks väga hea temperatuur, palju rohkem ei tahakski. Vähem ka mitte.
Koju jõudes olin surmväsinud, aga väljasaamise üle üliõnnelik. Ma armastan oma kodu küll väga, kuid suur vahe on selles, kas olla päevade kaupa kodus vabatahtlikult või mitte välja pääseda terviseprobleemide tõttu. Viimane mõjub ahistavalt.
Nii mulle kui aiale oleks paaripäevast paduvihma vaja. Kuigi viimasel ajal on pea iga päev mingi väike sahmakas vett taevast antud, on muld endiselt tuhkkuiv ja majast eemal savistel aladel maa täiesti pragunenud. Umbrohul pole sellest sooja ega külma, tund aega tagasi sprinklereid tööle pannes vaatasin, et majaesisel kruusaalal on võilill end taas kümnesentimeetriseks venitanud, kuigi kõik sai alles nädal tagasi piinlikpuhtaks rohitud.
Endal oleks vihmapäevi vaja kirjatööde ja muude tubaste tegemistega järjelesaamiseks, kui põrandaid saab veel iga päev kasitud, sest suurte koertega sellest ei pääse, siis muude pindade seisundit ei taha isegi mitte kommenteerida. Veebipood tuleks üle käia, paljud asjad on otsas, müügikastid pooltühjad, aga midagi ka veel siiski sel nädalal juurde tulemas. Kui varasematel aastatel olen Lätist kaupa juurde tellinud kolm korda hooaja jooksul, siis sel aastal kolm korda kuus. Ja esmatähtis on siiski olnud enese hoidmine ja kosutamine, sest kui pole tervist ja enestunnet, pole millelgi muul üldse tähtsust.