Süda lembet rahu täis

Kuna hommikuti on kõik telekanalid otsustanud multifilme näidata, mina aga vajan varahommikuse inimesena hommikuti seltsi, siis on viimasel ajal olnud hommikukohvikaaslane raadio. Kust just täna hommikul jäi kõrvu kõlisema fraas "käies mööda koduvälju, süda lembet rahu täis". Just selline tunne mul täna õhtul koduaias ringi jalutades oligi, kuigi lugu ise kuulus pigem mu ema noorusaegadesse, kui minu omasse. Otse loomulikult oleks suures aias kogu aeg midagi rohida, lõigata, hooldada, aga kui ei taha, siis ei pea. Avatud talude päeva eelsest aialakkumisest oli üsnagi siiber ja kui mõni pidas võsaalust naadimüüri aia osaks, siis oli see tema probleem, mitte minu oma. Vöösügavuste traktorijälgede, püstiolevate kändude ja kivide tõttu oleks seal isegi trimmeriga niitmine suhteliselt lootusetu.
Lõpuks on kätte jõudnud staadium, kui ma ei tahagi aias väga midagi muuta. Jah, väljaläinud roosid tuleks välja kaevata ja asendada millegagi, aga sellega pole kuhugi kiiret. Paar puud on istutamisootel, aga kuna need on suured, siis pole ka sellega kuskile kiiret, ootaks vihmasemat aega. Ma ei taha ühtegi taime juurde, ei taha kedagi ümber istutada, naudin lihtsalt lõhnu ja vorme. Pildistamiseks ei olnud head valgust, seega vaid mõni klõps. Mustjas luudpõõsas on juulis alati nagu lõke keset aeda, tegelikult on väga vales kohas, aga nii suurt asja enam välja ei hakka kiskuma.

 Nelgiõielised roosid on ühed mu lemmikud (mis on veider, sest nelgid mulle üldse ei meeldi) ja kahju, et nende sordiaretus nii üürikeseks jäi

Kuigi mul elulõngadega kohe mingit haakumist ei ole, on lisaks Kata käest saadud elulõngale veel keegi sisse kolinud, Saab andeks sellepärast, et on sinine. Ja ma ei leiaks sellest puntrast juuri nagunii üles. 

Tiigi kaldalt avastasin huvitava isetulnuka, botaanilise kretiinina määrata ei suuda ja isegi kui tegemist oleks umbrohuga, sellest kasvukohast järsul savisel kaldal kätte ka ei saaks. Las siis kasvab. 

Nädalavahetusel oli aalujate kokkutulek, kuhu mina seekord ei jõudnudki. Koliidiga ei ole nii pikkade vahemaade läbimine mõeldav. Laupäeva hommikupoolikul oli tänu sellele kaunis õnnetu olemine, aga hilisõhtul jõudsid kohale Lepatriinud ja tõid kaasa kõik virtuaalsed kallistused, kohe läks olemine paremaks.
Täna oli tervise mõttes küll kehva päev, ometi sai üht-teist tehtud. Kui on kehv olla ja seedimine jamab, peabki natuke liikuma.

Suve teine pool on käes

Kui eile-üleeile häälestasid ritsikad veel viiuleid, siis täna õhtul käis siristamine juba täies hoos. Suvi on küpseks saanud ja ebajasmiinide plahvatavat lõhna tunnen isegi mina.
Esmaspäeval sundisin end puhkama. Päeva lõpuks nägi see juba üsnagi sunduse mööda välja, sest mul hakkas igav terrassil lebotades ja lugedes. Ma ei ole praegu eriti millegi lugemise lainel ja tahaksin aina liikuda ja askeldada. Paraku paneb kere asjale veto peale ja olen vähemalt üritanud õhtuti peale kella seitset mitte midagi sellist teha, mida isegi tinglikult võiks tööks nimetada. Õnneks pole ma kunagi õhtuinimene olnud, õhtuti olengi ma tegutsemisvõimetu ja isegi kui punnitama peaks, teen vigu rohkem kui asi väärt on. Mulle meeldib ärkvel olla päikesetõusude ajal ja päeva tervitada.
Teisipäeval hakkasin end vaikselt liigutama, sest tegemata tööde nimekiri ulatub jätkuvalt lõpmatuse teise otsa ja miskipärast tekib sinna nimekirju asju järjest juurde. Olen lõpmata rahul, et osaajaga riigitöö juuni lõpus maha panin, sest muidu oleks end puruks rebinud. Jupi aega on neelanud ka osalise töövõimetuse ja liikumispuude vormistamise paberimajandus, näiteks eile selgus, et ühte kohta on meie e-riigis vaja esitada paberkandjal foto...aga ma ei irise üldse, tegelikult on asjaajamine olnud sujuv ja praeguseks vajalik piltki olemas.
Huvitav on veel see, et kui muidu on juuli olnud taimemüügis olnud vaikne aeg, siis sel aastal on asi vaikusest kaugel, lisaks on viiendal aastal hakanud kliendid ka kohapeal käima. Mida varem naljalt ei juhtunud, ei viitsinud siia loodenurka keegi tulla. Vist oleme Tallinnale lähemale nihkunud :), aga homsed kliendid tulevad näiteks Hiiumaalt ja Saaremaalt.
Aiauudiseid ka. Kokkusaamine Ahtiga lõppes teadagi kuidas

Põisenelate erinevad sordid ja seemikud olid tellitud, aga harilik kuusk "Valentins" ja hübriidpihlakas "Krassavica" emotsiooniost, mõlemale õnneks ka koht välja mõeldud, aga kummalegi vastu panna ka ei suutnud.

"Krassavica" olevat pihlaka hübriid pirnipuuga ??? ja seda müüvat ainult üks läti puukool. Igatahes on lehed võrratud.
Põisenelate tited sai suurematesse pottidesse istutatud, pihlakas ja kuusk tuleb ilmselt maha istutada, homseks lubab raasukese vihma, mis on hea, sest meil hakkab juba rohi kolletama. Mullakiht kivide peal on ju nii õhuke, et juba nädal kuiva hakkab kõrvetama.
Laisk, õigemini ajapuuduses rohija on ka mõnikord kasulik olla. Kas reede õhtul või isegi laupäeva hommikul, täpselt ei mäleta, jõudsin lõpuks watereri kuldvihma alla ja avastasin sealt kümmekond seemikut. Ilmselt on neid varemgi olnud, aga lihtsalt koos muu surramurraga kergkruusast välja tiritud.
Suurel kaktusel on lahti korraga kaks õit ja see on ikka puhas ime, et see kaktus meie varjulises ja niiskete talvedega aias on vastu pidanud, muude sortide-liikide katsetamisest olen loobunud, sest kõik lähevad kevadeti hingusele. Muuseas meie kaktuse tütrekesel teisel pool lahte Kloogaranna ja Laulasmaa vahel olevat sel aastal olnud kuuskümmend õienuppu, aga seal aias on ka väga hea valgus. Meil on isegi peale möödunudaastast võsa mahavõtmist liiga pime, ei mingit hommiku- ega õhtupäikest, aga kuna naaberkruntide puude peale meie hammas ei hakka, siis pole midagi teha.

Täna on olnud vägagi tegus ja kiire päev, aga tulemuseks on mõnus füüsiline väsimus, millele loodetavasti järgneb hea uni, viimasel ajal õnneks magangi väga hästi, lõpuks ometi. Olen tänulik kõigile, kes on mulle häid soovitusi jaganud, paraku olen lihtsalt aias jalutamiseks liiga rahutu hing ja mul peab palju erinevaid asju pooleli olema :)
Aalujate kokkutulek kahjuks jääb mul seekord ära, kere ei kannata üle poole tunni istuda ja see venitaks niigi pika sõidu lõpmatult pikaks...lisaks närvipinge, nii et kallistan seekord kõiki sõpru virtuaalselt ja loodan, et järgmisel aastal on parem.

Kolmas avatud talude päev

oli seniolnutest vaat et kõige mõnusam. Mitte et eelmistel midagi viga oleks olnud, aga eks iga korraga tuleb tarkusi ja kogemusi juurde ja korraldamine muutub sujuvamaks. Seekord delegeerisin enda arust küll pea kõik ülesanded peale aiaekskursioonide tegemise teistele, aga õhtuks olid ikka jalad valusad. See aga oli nii mõnus väsimus, et pani lihtsalt ligi kaheteistkümneks tunniks sügavalt magama.
Rahvast käis natuke vähem kui eelmisel korral, kirja sai ligi nelisada, tegelikult kindlasti rohkem, aga kuidagi väga sujuvalt toimus kõik ja üldine õhkkond oli ülimõnus. Taimemüük ületas eelmise aasta numbreid suisa poolteist korda, aga täna ma veel asjasse ei süvene, täna on puhkepäev. Rahule jäid ka teised müüjad, koduse lepasuitsuliha müüja Vasalemmast, koduhoististe tegija Padiselt, kodukohvik Keilast pakkus imemaitsvat toitu ja head kohvi ja ka Ahti Tiirmaa oli müügiga päris rahul. Ning kui kõik on rahul, nii müüjad kui ostjad, võib õnnestunud üritusest ainult rõõmu tunda. Endal mul pilte teha muidugi aega ei olnud, aga selle eest tühjendasin eile õhtul veel Ahti fotoaparaadi mälukaarti

 Juba teist aastat on meil külas olnud samaküla sõbranna, kes kasvatab ja aretab erinevaid põnevaid kodulinde. Ma ise küll eriline linnusõber pole, aga eksootiliste troopikalindude jutustamine meie lopsakas aias tekitas küll tunde, nagu oleks koos aiaga mõnele troopikasaarele lennanud :). Linnunäituse kõrghetk olevat olnud see, kui üks väike tüdruk nutma puhkes ja palus endale kinnitada, et see ei ole muinasjutt, vaid et need imekaunid linnud on tõelised.

Tublide pereliikmete ja teiste abiliste jõul koristas aed end õhtuks iseenesest ära :) ja täna pole enam märkigi, et siit oleks pool tuhat inimest eile läbi kõndinud.

Viimasel ajal tundub ikkagi, et aias on liiga vähe istumiskohti ja siledaid pindu. Otsisin täna tükk aega kohta, kus end arvutiga sisse seada, sest muud ma teha täna ei kavatse, kui laiselda ja mõnuleda...aias paraku pole igal pool Wifit ja seal, kus on, oli jälle arvutiekraani jaoks liiga palju päikest...lõpuks sai tänane arvutinurk suure põõsa alla täpselt keset aiateed

Ilm on puhkamiseks parim, 22 kraadi sooja varjus, õrn tuuleke hoiab sääsed eemale ja peale eilset suurt suhtlemist on üksinda kodus väga mõnus olla.

Üks hullumeelne päev

Kõigi aiatööriistade soetamine ei pruugi õnnestumine olla. Kolmapäeval otsustasin katsetada hiljuti soetatud isevedavat trimmerit, paraku läks see katsetus aia taha. Tegelane vedas ja niitis kümmekond meetrit, siis suri keset padrikut välja ja rohkem ma teda käima ei saanudki. Mis muidugi tähendas, et mul tuli see viiekümnekilone jurakas toore jõuga pikast rohust välja tirida ja kuuri alla vedada. Töö, mis minu füüsilise puude puhul on paraku kategooriliselt keelatud. Karistus ei andnud end kaua oodata, alates kella ühest öösel veetsin aega voodi asemel hoopis maja kõige väiksemas ruumis ja hommikuks olin täielikult kurnatud. Vedelemiseks paraku võimalust ei olnud, kümmekond pakki vajas kokkupakkimist ja õhtul pidi soome grupp tegema...mõtlesin küll, et kui tõesti ei jaksa, siis teen ära ainult DPD pakid ja jätan Smardi-Omniva reedeks...õnneks oli rohimisabiks tulnud sõbranna nõus ka autojuhtimis- ja transporditeenust osutama ja lõunaks sai kõik tehtud ja ka toiduvarud täiendatud. Minu elus on viimasel ajal imelised inimesed abiks, eile näiteks ka mõtteid lugev naabrimees...konutasin just valudes diivanil ja mõtlesin, et suur Loode-Eesti 3x6 telk jääb sellel aastal ära, sest kedagi pole järele saata ja ise ma selle kolaka tassimisest isegi ei mõtle...kui juba heliseski telefon ja reibas naabrimees ütles, et läheb toob õhtul selle telgi Kernust ära. Ilma et ma palunud oleks. Õhtul, kui ma aia tagaosas soomlastega tuuritasin, oli garaaži ees toimunud salapärane pakivahetus, Aavikuemanda taimepakid olid asendunud mulle tulnud rõivapakiga, nii et mul jäi üle see vaid tuppa tulles kaenlasse kahmata. Ju DPD kuller vaatas, et turismibuss seisab parklas ja ei hakanud isegi mitte helistama mitte, koerad aga peavad ammu kulleribussi pereautode hulka kuuluvaks ja ei viitsi selle peale eriti haukuda. Oma hindamatud pereliikmed olid sel nädalal Lõuna-Eestis puhkamas ja seegi oli oluline, sest vahel lihtsalt tuleb puhata ja pildist välja minna, ei saa elada ainult kohustustega.
Õhtune soome grupp oli ka ülitore, tõsised aiahuvilised, kes ikka ka taimede kohta uurisid, mitte ainult suurte tuttide taustal pilte tegid. Eriti vaimustuses oldi muidugi pojengidest, eks ole pojeng soomlaste rahvuslill.

Õhtuks olin füüsiliselt täiesti läbi, aga ometi päevaga rahul ja õnneks järgnes ka rahulik öö. Täna on vaja tegeleda paberimajandusega ja aias nipet-näpet, õisi lõigata jne, ühesõna konti mittemurdvad jõukohased tegevused. Aed sätib end avatud talude päevaks ise valmis, roosid avanevad üksteise järel, kaktus avas esimese õie. Naadiga tegelen homme, paraku on see iganädalane tegevus.

Itoh-pojengid punnitavad veel õitseda, paljude õisi olen sel aastal esmakordselt näinud.
Prairie Charm

 Cora Louisel on paar õit ära õitsenud, aga üks alles avanemas.

Aed näeb täiesti vinks-vonks välja, vähemalt minu silma jaoks. Mingeid põõsaaluseid pole ma iial rohinud ja ei kavatse rohima hakata ka, loodusaed on loodusaed ja tigudele peab süüa ka jääma, muidu ronivad kultuurtaimede kallale.

See imeliku kujuga sammas viimasel pildil paremal on muuseas viietine akeebia, mille istutasin sellesse kohta teadmisega, et meie kliimas võtab külm selle ronija talvel maani maha. Tema aga otsustas olla korralik puittaim ja mitte sentimeetritki kõrgusest kaotada, nii et nüüd oleks talle ilmselt kõrgemat tuge vaja. Ma muidugi loodan, et ta ei otsusta kümnemeetriseks kasvada, nagu oma kodumaal Jaapanis või Koreas, muidu pole mul teda küll kuhugi panna.

Roosiline

Pean tõdema, et mu suhted roosidega on leigemaks muutunud. Armastan neid endiselt, aga aeg, kui mõne sordi väljaminek pisara silmi tõi, on läbi saanud. Ja kui aus olla, oligi M aegadel, kui kõike pidi hirmus palju olema, meil roose natuke liiga palju. Mina olen selline veidrik, kellel ei pea kõike palju olema. Peab olema parasjagu, et jõud üle käiks ennast neljaks rebestamata ja elunautimiseks ka aega jääks. Sest elu on antud meile üks ja ainuke ja seda on mulle viimastel aastatel sageli meelde tuletatud.
Talvest tulid roosid seekord pea kahjustusteta läbi, küll tappis kümmekond sorti see külmetab-sulatab-külmetab-sulatab kevad. Köntide väljakaevamisele praegu veel ei mõtle, see on füüsiliselt raske ja on olulisemaid asju teha. Täna näiteks peenarde rohimine, milleks peaks ka vabatahtlikku abijõudu tulema.
Rhapsody in Blue sel aastal praktiliselt tagasilõikust ei vajanudki ja ma lausa tahan näha, kui kõrgeks ta end sügiseks venitab. Esimene õitsemislaine on lõppemas ja värv jäi ka pildile õigena.

Roniroose on mul vähe, sest toestada pole millegagi, meie rändrahnudest koosnevasse pinnasesse tugesid sisse vajutada pole võimalik. Flammentanz toetub terrassipostile.

Maximowitchii kibuvits, kõigi ronirooside esiema, nagu Rein Joost teadis kunagi rääkida

Champlain, täiesti külmakindel kanadalane. Tagaolev liiliate massistutus on kunagi kätte jäänud Annemarie´s Dream sibulatest, mis selles pea mullatus kohas on otsustanud aktiivselt paljunema hakata. 

 Schneewittcheni valge mägi

 Kurista pargiroosi imearmsad väikesed õied. Küll ma tahaksin, et keegi mulle sellest omajuursest eesti pargiroosist pistikuid teeks, sest mulle meeldiks, kui mul teda rohkem oleks kui üksainuke põõsas. Paraku on mul endal olnud suve esimesel poolel alati liiga kiire ja ega ma pistikute kasvatamises eriti käpp ka ei ole olnud.

 Lätlaste Abelzieds lõhnab nii, et isegi mina tunnen. Ma üldiselt oma aia lõhnu eriti ei tunne, ilmselt on haistmine liiga harjunud. Aga külalised väidavad, et nagu oleks parfüümipoodi sattunud.

 Imeline inglane Winchester Cathedral põdes kevadisi kahjustusi kaua, nüüd hakkab toibuma.

Õitsejaid on muidugi veel ja veel, aga paraku tuleb riidesse panna ja tegutsema hakata, lätlased helistasid juba tükk aega tagasi, et on otsaga Pärnus. Huvitav fakt, mille peale ei tulekski, on, et taimedega sõidetaksegi öösiti, sest päeval kipuvad isegi valged kaubikud üle kuumenema ja see pole taimede tervisele mitte hea. Ma isegi ei kujuta ette, mis kell läti poisid alustavad, sest teekond on kuussada kilomeetrit pikk. Mulle väga meeldib selle läti perefirmaga asju ajada, taimed on superkvaliteetsed ja suured, asjaajamine perfektselt korrektne ja tahaks ainult kiita. Varsti saab seega uusi taimi näppida, mis ongi aiapoe pidamise roosilisem osa, saab muudkui uusi taimi hankida, aga maha peab istutama need keegi teine :D. Müügiplatsi kastides haigutavad pirakad tühimikud, mis enne pühapäevast avatud talude päeva täitmist vajavad.

Aalumas

On möödunud peaaegu kümme kuud ajast, kui julgesin ette võtta pikema kui pooletunnise autosõidu. On olnud muidugi pealinnas käimisi, kuid peamiselt ühistranspordiga, sest istumisega on endiselt tõsiseid probleeme. Ega ma tänaseski minekus eriti kindel polnud viimase hetkeni, sest hommikune üritus mõningaid taimi välja kaevata lõi organismi umbes pooleks tunniks üsna sassi, aga õnneks läks see üle ja sai ikka liikuma. Plaan lähimaid aalujaid külastada oli küpsenud juba mitu aastat, lõpuks siis sai teoks. Esimene peatus Tuhalas Mare juures. Hea näide sellest, kuidas karstialal, praktiliselt mullatus paekivises pinnases siiski on võimalik kaunist aeda rajada. Lihtsate taimede suured värvilaigud, lõpmatusse ulatuvad peenrad, lihtne ja kaunis. Oma jõgi krundiservas on väärtus, mida raha eest juba ei osta :)

Kollane ja väga rõõmus

Põneva potentsiaaliga kivihunnik

Lihtne, aga väga ilus. Tasub ka silmas pidada, et tegemist on paraja külmaauguga, kus eksootide katsetamine poleks mõttekas. 

Selles kohas on müürilill plahvatanud...aga väga ilus on :)

Mainimata ei saa ka jätta Mare osavate näppude all valminud hädavajalikku aedlemistarvikut, mis vastava tasu eest minu kollektsiooni kolis ja saabuval avatud talude päeval ka kasutusse läheb :), pilt tehtud juba oma õuel

Järgmine aed asus pooletunnise autosõidu kaugusel, vist läks isegi rohkem aega, sest sõitsin meelega mööda väikeseid asfaltteid aeglaselt ja imetlesin imeilusat südasuvist Eestimaad. Peatuda ja pildistada siiski ei viitsinud,
Selles aias tegin ka väga vähe pilte, sest telefon ununes vahepeal maha ja sai lihtsalt mõnusas seltskonnas jalutatud. Palju on tehtud ja palju veel plaanis, aga parim näide lõunaeestlasetele sellest, millistes tingimustes põhjaeestlased aiandusega hakkama saama peavad, on sealses aias nädal aega tagasi kaevatud tiigisüvend

ehk kogu aiandamiseks vajalik muld tuleb kas komposteerimise teel tekitada või osta...pole mingit aianurgast kaevamist...põhjus ka selleks, miks mina ise midagi väga potistada ei taha. Meil pole kümnesentimeetrise huumusekihi all küll mitte paas, vaid graniit, aga tulemus on sama.
Mõnus väike vesiroositiik.

Hea tunne sellest, et pererahvas oskab lisaks töörügamisele ka elu nautida, valminud on uus mõnus saunaterrass