Mõtestatud molutamine

Fred Jüssi olevat kusagil öelnud, et inimene peab õppima rohkem mõtestatult molutama, muidu kulub ära ja põleb läbi. Ilmselt selle oskuse omandamisega olengi sel talvel usinalt tegelenud ja nüüdseks hakkab juba käppa tulema. Igatahes veebruar on kuskile kaotsi läinud. Loomulikult olen tööl käinud ja kodutöödega askeldanud, aga ei midagi erilist. Söönud, kosunud ja lõpuks ometi mõistlikult magama hakanud. Täna hommikul näitas aktiivsusmonitor unekvaliteediks excellent ja see oli vist üldse esimene kord, kui ma sellist näitajat nägin.
Isamaa sünnipäeva hommik oli lipuvärvides.

Paraadi algust ja lõppu polnud vaja telekast vaadata, seda oli kuulda ja tunda, kui maja Ämaris baseeruvate sõjalennukite õhkutõusust ja maandumisest vappus ja aknaklaasid klirisesid. Üks tarkpea arvas, et see, et maja sooja ei pea, polegi ehitajate viga, vaid sellestsamast lennukite tekitatud vibratsioonist ja lähedalasuva Klooga polügooni miinipildujaplahvatustest tulevadki praod sisse...tore teadasaamine küll, jääb üle loota ainult soojadele talvedele.
Selles mõttes võib möödasaava talvega rahul olla küll, maksimumiks jäigi -15,8 ja seda, et märtsis ränka külma tuleb, pole siinkandis veel juhtunud, meri on lahti ja see toimib nagu hiigelsuur temperatuuriregulaator.
Eile läks liikumisvaegus nii suureks, et tatsasin ühe aiatiiru. Pildistasin oma parimaid sõpru, kes on aidanud mul selle tervise poolest raske talve üle elada, Malati krutskeid täis pilk ja Miku lai naeratus.

Metsa servas oli vist kitsejälgi, aga üles aia poole polnud tuldud.

Tiik on veel talverahus.

Hing ootab kevadet ja mitte niipalju taimede, kui tõsise liikumisvajaduse pärast. Sportimine pole mulle kunagi istunud, minu tegevusel peab olema mingi mõte. Külas on meil sellest talvest küll ka uhke liuväli, aga uisutamisele ma poolteist aastat tagasi tõsiselt viga saanud põlve tõttu isegi mitte ei mõtle. Jalutada pole meil ka eriti kuhugi, kolmesaja meetri kaugusel on suur maantee kihutavate ja poripritsivate rekkadega. Aga kohe algab märts ja loodetavasti kaob lumi peatselt lõplikult.

Jälle määbruar

Eile oli tegelikult imeline ilm. Päike säras terve päeva, räästad tilkusid rõõmsalt ja linnud laulsid. Millised linnud, ei tea, linnalapsena ma linde ei tunne ja ega eriti ei huvita ka.
Otsisin enesele väljas tegevust, tõin kärutäie puid, põletasin vulkaanis natuke kuuri ummistavat papiprahti, kõik kastid taaskasutusse ei sobi ja ahju ma pappi korstnapühkija soovitusel pigem ei topi. Liivahunniku pealiskiht oli niipalju lahti sulanud, et sealt sai maja- ja garaažiesise liivatamiseks kärutäie liiva. Mis tänast ilma vaadates oli õige tegu, sest täna on tõeliselt hall ja ligane, 2,6 kraadi sooja ja kogu kiilasjää on kaetud lisaks veel veekihiga. Vastikult tuuline ka.
Jalutamas käisin ka, krundi lõunapiiri uurimas. Sügisel hakkas idanema idee sinna veel üks tiik tekitada. Mitte aiakujunduslikelt eesmärkidel, aga liigvee pärast. Seal on maa ikka nii pehme, et isegi juulikuus on roomiktraktor ligi poole meetri sügavused rööpad maha jätnud. Aga eks näis.
Sõbranna vajas lohutamist, tema imeilus pärsia kass lahkus vikerkaaremaale. Võttis oma kaks koera ja jalutas külla. Ma küll alguses pelgasin, et neli suurt ja noort koera suudavad mõne mööblitüki ikka ümber ajada, aga tubastes tingimustes käitusid nad üllatavalt korralikult ja tundsid lihtsalt üksteisega suhtlemisest suurt mõnu.

Tänane vesihall ja vihmane ilm kõlbab ainult kamina ees külitamiseks ja raamatulugemiseks. Aga sedagi on tore teha, sest puhata ja kosuda on vaja.

Täiskuunädal

Tervis on parem ja tegemist palju. Aiandusega seonduvat küll vaid niipalju, et eelmisel nädalavahetusel tegin lätlastele tellimuse ära ja panin sealt saabuvad asjad veebipoodi üles, kohe hakkas ka tellimusi tilkuma. Igasugused kevadsibulad ja paljasjuursed jäävad sel aastal ära ja kõikvõimalikud väliüritused ka, sest eesmärk on ennast uuesti mitte haigeks töötada. Oma aed ja kodu, palgatöö ja kolmandas järgus aiapood, sest viimane end nagunii ära ei tasu.
Kolmapäeval oli kodutöö päev, pidin postkontorist pakid ära tooma ja poolel teel Keilasse lõhkes auto parempoolne esirehv, hea, et maanteekiirusel ja suhteliselt libeda teega viisakalt pidama sain. Rehvi sõitsin muidugi ribadeks, seega tuli välja vahetada mõlemad esirehvid, sest need peavad ju ühesugused olema. Korralik põnts eelarvele ja jaanuari elektriarve ka korralik, aga noh, selleks ma tööl käingi, et endale mõningaid mugavusi lubada.
Eile käisin üle tüki aja jalutamas, koeri kaasa ei võtnud, pelgasin libedust. Mere ääres oligi väga jäine ja libe, aga vaatepilt minemist väärt.

Värvilist jääd tekitavad ilmselt paekihtide vahelt välja imbuvad erinevad mineraalid ja jääpurikad alles hakkavad tekkima, kuskil kuu aja pärast peaks uuesti pildistama minema.
Õhtul tegime sõpradega sauna ja täna on lihtsalt puhkepäev raamatu, teleri ja arvutiga. Välsitemperatuur on tõusnud nulli lähedale, sajab lörtsi ja homseks lubatakse suisa sula.

Lumine küünlapäev

Vanarahval neid talvepoolitajaid ikka jätkus, eile siis järjekordne. Aga olgu neid selgroomurdjaid nii palju kui tahes, on selge, et jõudsalt edeneb kevade poole, päevad on pikemad ja tervis läheb iga nädalaga paremaks.
Nina uksest välja pistes tervitas vinge tuul ja ma imestasin, et see lund okstelt maha ei olnud puhunud, aga lähemal vaatlusel selgus, et tänu kergele plusskraadile oli öösel maha langenud kerge lumekiht lihtsalt okstele kinni kleepunud.

Küünlapäevareegleid, et naised sel päeval tööd ei tee, rikkusin täiega, sest hädavajalikke tegemisi ei andnud mitte kuhugi edasi lükata. Punaseid jooke ka ei joonud.