28. oktoober 2016

Kaamoseaja algus

Kätte on jõudnud aeg, kui tuled toas põlevad hommikust õhtuni ja siseruumides on tunne, et valgeks ei lähegi. Väljas õnneks siiski mingiks ajaks läheb, aga väljas selle temperatuuriga midagi teha ei tahaks. Noored on vapramad, eile meelitasin väikese abilise taimepottide vahele liiva vedama, pidas terve päeva vastu.
Möödunud nädalavahetusel said pottidesse saabunud pojengijuurikad, väiksemasse kui 5,7 liitrisesse potti ei mahtunud ükski. Kõrgema kategooria pojengijuurikas peab standardi järgi kaaluma 250 grammi ja välja näevad nad ka vastavalt. Võrdluseks võin tuua, et kui septembri lõpul sain Juhanist kätte sealt tellitud juurikad, siis kaalus sealt saadud Itoh-pojeng Morning Lilac 67 grammi. Päris piinlik kohe.
Lepatriinud lendasid ka läbi, nende suvetoad on praegu juba pikemaks kohalviibimiseks liiga külmad, aga sauna sai tehtud ja üht-teist veel.
Aiapoes oli oktoober võrreldes eelmise aastaga haudvaikne, aga eelmisel aastal oli ka soojem, selliste temperatuuridega nagu sel aastal mõtlesid inimesed rohkem kaminatulele kui istutamisele. Viimasel hetkel tuli tuntud maastikuarhitektuurifirmalt kolmekümnele läätspuule, need sai siis Saksamaalt tellitud ja teisipäeval kätte toimetatud. Sellised tellimused mulle meeldivad, konkreetne asi, ei mingit jokutamist. Teispäeval läks ka selle aasta viimane pojengipakk Tšehhimaa poole teele. Arvete hulk on eelmise aastaga suurenenud, käive pisut vähenenud ja tulust pole nende talvekahjude juures midagi rääkida. Vahepeal mõtlesin juba lõpetamisele, et lihtsalt ei jõua ega jaksa, aga kuhu ma selle potilao ikka panen, laoseisu tekitamisele, et valikut oleks, on ju kõvasti raha ja aega panustatud. Eks talv teeb nagunii jälle omad korrektiivid, osadele pottidele jõudis väike abiline (kes on ammu kõvasti pikem kui mina) eile liiva vahele kühveldada, aga mitte kõigele.
Tuli ka ühelt reisifirmalt kaks tellimust järgmise suve turismigruppidele, nii et tulevikku on.
Õnneks on tervise paranedes hakanud ka mõned ideed lõpuks pähe ilmuma, vahepeal oli aju tühi. Ja tööd ja palka ka õnneks ka on, kuigi mitte oma ettevõtmistest.
Väljas on vahepealsetele öökülmadele vaatamata veel värve ja õisi, aga pilte pole teinud, täna kallas päev läbi vihma. Aga seda oli ka vaja, sest sügis oli väga kuiv ja hoidku mind taevased, kui need olemata sademed nüüd lumena maha tulema peaksid.
Koertel on ka talv, nakitsevad nagu ahvikesed vaibakesel teineteise kasukaid.


20. oktoober 2016

Kodused asjad

Tänane päev on olnud märkimisväärne kahe asja poolest. Esiteks, käis meil ajaloo esimene naiskorstnapühkija, väga tubli tüdruk naaberkülast. Tegi korraliku töö ja mulle üldse väga meeldib, kui saan töö või teenuse omakandi inimestelt tellida. Korstnaid olen paraja pürofoobina igal aastal pühkida lasknud, aga eelmine aasta jäi vahele, olin ravi tagajärjel liiga läbi ega mõelnud sellistele asjadele. Kuna aga köetud on korralike puudega, polnud asi väga hull. Nüüd on korras ja võib rahulikult talvele vastu minna.
Pärastlõunaks oli tellitud diivanipuhastus ja lisaks puhtale diivanile sain ootamatult ühe uue kodumasina omanikuks. Kuigi päris krõbeda hinnaga (õnneks on olemas selline asi nagu liising), olen ma ülimalt rahul. Mõtlesin just mõnda aega tagasi, et kahe suure koeraga majapidamises, kus on ka diivanid ja vaibad, peaks olema koristamise hõlbustamiseks mingi imemasin ja olge oma soovidega ettevaatlik, imemasin tuligi ise õuele. Tegemist sellise riistapuuga http://dupray.com/steam-cleaners/one-plus-steam-cleaner/ ja võrreldes muude aurupuhastajatega puhastab see kuiva auruga ehk pinnad, vaibad, diivanid ei jää märjaks. Teeb puhtaks ka peeglid ja koerte poolt tatiseks haugutud aknad ja seda kõike täiesti keemiavabalt.  Ma olen ahvivaimustuses nagu väike laps ja muudkui leian uusi kohti, mida puhastada, isegi penide poolt äralagastatud köögidiivani sain puhtaks.
Eile saabusid pojengijuurikad, aga selgus, et kodus pole mulda ja poodi minna muude tegemiste vahel ei jõudnud. Homme on tööpäev, ehk siis nädalavahetusel.
Tegin ka garaažis auto jaoks ruumi, sest jäistel hommikutel akendekraapimine pole mu lemmiktegevus ja senisel kogemusel rikub jubedalt ka esiklaasi pikapeale. Kuigi ka garaažis pole oluliselt soojem kui väljas, jääd seal akendele ikka ei teki.

16. oktoober 2016

Esimene hallahommik

Kuigi minu ettekujutus ideaalsest pühapäevahommikust on vähemalt keskpäevani hommikumantlis diivanil vedelemine, arvutis surfamine, raamatulugemine ja kohvi manustamine, pani tänahommikune päikesesära pärast kõiki neid halle ja süngeid päevi isegi minu jope hommikumantlile peale tõmbama ja kogu seda sädelevat ilu jäädvustama. Vähetähtis ei olnud seejuures ka, et üle väga mitme nädala tundub olevat kõhuvaludeta hommik ehk tervis tuleb :)
Kuivõrd ma oma pilte kunagi ei töötle, mul pole arvutis isegi ühtegi pilditöötlusprogrammi, saab kogu seda ilu kohe ka sõpradega jagada.












Temperatuuri unustasin vaadata, aga päike tõmbab õue ja loodetavasti pojengipealsete lõikamisega pole võimalik endale kohe uuesti liiga teha.

14. oktoober 2016

Värvline

Öökülma mere ääres olnud ei ole ja niipea ei lubata ka. Aga ilmad on külmad ja niisked ning välja ei oleks tõmmanud ka siis, kui enesetunne oleks parem olnud. Täna käisin üle pika aja aias vähemalt jalutamas, sel aastal on meil üllatavalt värviline. Kuigi mulle taimede suremine eriti ei meeldi, on oma võlu isegi koltuvatel hostadel.

 Tulbipuu, nüüd pea kümneaastane. Variegata on ka elus, aga kasvama ei kipu, piilub põõsastes.
 Sel aastal istutatud kollane ja kollakas lõokannus on uskumatult suured puhmad kasvatanud ja muudkui õitsevad ja õitsevad.

 Esimene hibiskus on õitsema hakanud, kaks talve talvitunud, sordinime peast ei koida ja taimetabel on teises arvutis. Kui öökülma ei tule, hakkavad õitsema ka ülejäänud kaks.
 Hübriidkirsil Accolade on lisaks kevadisele imelisele õitevahule ka väga sümpaatne sügisrüü
5,5 soojakraadi pole temperatuur, millega tahaks üldse väljas olla, rääkimata maas millegi tegemisest. Õnneks pole palju vaja ka. Pojengid tuleks maha lõigata, muu lõikan-koristan kevadel, sügisel pole kunagi teinud. Umbrohtu on peenrad ja killustikualad paksult täis, aga enamuses on tegemist üheaastase vesiheinaga, millega ma küll vastu talve end vaevama hakata ei kavatse. Müügiplatsil tuleb pottide vahele liiva vedada, sellega veel venitan, sest kui tõsta ei tohi, on see keerulisevõitu.  Õhtuti läheb vara pimedaks ja suur sügis on käes. Õnneks on piisavalt küttepuid ja raamatuid ning tööd tuleb ka teha, igavust pole vaja karta. 

9. oktoober 2016

Tormab üheksandat päeva

täna küll pisut kergemalt kui eelmistel päevadel ja hommikul koeri õue lastes tundus hetkeks lausa vaikne olevat. Paari tunni pärast tõstis küll endiselt tuule üles ja puudeladvad kiikuma. Sel taustal on lausa kummaline, et see marutamine on lehtedest puhtaks rebinud ainult kased ja saared, pärnad on vaid pisut hõredamaks jäänud ja väiksemad puud hoiavad lehtedest veel kangekaelselt kinni.



Õõkülma pole sel aastal olnud ja lähemaks kaheks nädalaks ka ei lubata. Võib juhtuda, et mu ainuke krüsanteem suudab siiski õitsema minna, vähemalt sain juba teada, mis värvi see on. Äkki keegi teab sorti ka? Väga ilus värv on. Tuule käes jäi küll pilt pisut udune.
Kui möödunud aastal osteti oktoobriski veel taimi, siis sel aastal on küll täielik vaikus. Ega ise pole eriti reklaami ka teinud, sest tervis nöökis ikka tõsiselt ja kõigil päevadel ma küll poleks suutnud püsti tõusta ja klienti teenindama minna. Nüüd läheb vähehaaval paremaks ja juba neljandat päeva on mingisugunegi söögiisu, mida vahepeal polnud vist paar kuud. Tühja neist kaelajäävatest taimedest, tervis on olulisem. 
Lisaks oli mul õuel leidlaps, keda ma paraku tuppa võtta ei saanud. Jooksuajaga Malatile ilmus paar nädalat tagasi kosilane, kellele koos sõprade ja naabritega kaks nädalat tagajärjetult omanikku otsisime. Kui selgeks sai, et omanikku ilmselt pole, hakkasin sellest nädalavahetusest loomakesele uut kodu otsima. 
Vana hea tõde, et ärgu olgu sul sada raha, vaid sada sõpra, kehtis jälle ja täna õhtul läks koerake uude kodusse noores loomasõprade peres vaid viie kilomeetri kaugusel Vanaveskil ja täna öösel enam tormis külmetama ei pea. Mul on tunne nagu oleks tonn kive hingelt langenud ja tõsiselt hea meel, et üks keerulise saatusega peni armastava kodu leidis. Külla kutsuti vaatama ka. Nii et kõik on hea, mis hästi lõpeb ja ju mul oli siis parasjagu vaja üks väike heategu teha. 

2. oktoober 2016

Suve ja sügise vahel

Pole enam suve, aga pole ka sügist. Kaks päeva möllas korralik tormihakatis, Pakrineemel mõõdeti reedel tuulekiiruseks üle 30 meetri sekundis. Käisin kaks päeva Räpina ja Värska kandist kolleegidega kodukandis ringi, osutasin giiditeenust :), said nemadki tunda, mida õige Loode-Eesti rannatuul tähendab. Endal oli ka huvitav, nii mõneski kohas polnud kas ammu käinud või üldse mitte käinud.
Olin laupäeval õhetavate kõrvadega just koju jõudnud, kui Lepatriinud helistasid, et nad tormituulest hoolimata ikka tulevad, õhtuks vaibus ka tuul, aga ringijalutanud Lepatriinu pidi pea südamerabanduse saama, kui kaugele taganenud metsaservas metskitsesokk tema peale haukuma hakkas :), õuel pole enam kitsi näha olnud, metsas on maitsvat kuhjaga, nii et tore, et nad jälle olemas on.
Istutasin Juhanist saadud pojengiäbarikud ikkagi maha, neid sorte Euroopa korralike tarnijate valikus praegu pole ja ehk jäävad ellu. Kuigi peab ikkagi tunnistama, et oleks ostes juurikate kvaliteet näha olnud, poleks elu sees sellist raha välja käinud. Kui oma sügisesed juurikad kätte saan, panen ka võrdluse üles. R abiga sai eile ümber istutatud ka kaks okkalist, mille algne koht üsna vale oli, Cruenta ja Bushmann's Lace.
Vaikselt tilgub veel ka tellimusi, mõned pakid sai tehtud ja pealsete koristamiseks tundub veel vara olevat. Kastides on meeldivalt palju tühja ruumi kevadeks, aga näis, mis sellest asjast saab, tänane kogemus loorberipuu poti tuppa meelitamisel näitas, et tõsta ei saa ma ikka üldse ja see paneb kogu aedlemisele oma pitseri peale. Õnneks R aitas.
Pilte tegin terve hunniku, enamuse ladusin näoraamatusse, blogisse ainult mõned. Koehne pihlakas on paksult marju täis nagu tavalisedki pihlakad
Üle õue kruukruutas kureparv, kuigi parve kuju järgi tundub, et need on alles harjutuslennud
Roosid ei taha sügisest veel midagi teada, täidisõielised lörtsis torm ära, aga lihtõielised ja pooltäidisõielised on vihmakindlamad. Väsimatu õitseja Kew Gardens
 ja üha kummalisemaid värvitoone pakkuv Modern Art
Avastasin, et platsil on veel valget kilpkonnalille. Ainuke häda, et tiigi ääres pole enam ruumi.
R trimmerdas lõunanõlva, sinna midagi istutada plaanis pole, aga kui suudaks võsavabana hoida, oleks seegi imeline.

Ning peab mainima, et kujundsaagimine on nakkav. Tahaks ise ka, aga need randmed ja muud hädad. See-eest sai Lepatriinu täna hakkama oma esimese vigursaagimisega, kuigi kurtis, et tuleb vist trenni minna, kontoriroti lihaste jaoks pole see täpsussaagimine ka väikese ja kerge saega sugugi mitte lihtne :). Minu meelest on vahva küünlajalg.

Mina koristasin kasvuhoonet, rohelised tomatid jagasime Lepatriinudega pooleks, potid said tõhjaks ja põrand pühitud.
Ühesõnaga oli imeline päikeseline pühapäev ja kuivõrd floks Babje Leto pole mul ikka veel õitsema hakanud, istub juulist saadik pungas, on lootust, et vananaistesuve tuleb siinkandis veel. Ja kui sooja jagub, hakkavad ehk õitsema ka mitu talve talvitunud süüria hibiskused