2014

Polnud selline aasta, mida ma rõõmu ja tänutundega meenutaksin. Kui algul tundus, et halbu asju ei taha mäletada ja siis nagu polegi midagi mäletada, siis tegelikult oli selles aastas ka palju head. Ehk igas töös ja igas aastas on oma suhkrutükid, mis piprase aja üle elada aitavad. 

Jaanuaris oli meil veel lund, kui ülejäänud Eesti kurtis lumepuudust, siis meil oli selle kandi mõistes täiesti tavaline talv, temperatuurimiinimumiks jäi -17,8. Kuna olin palju kodus ja kütsin korralikult, ei külmunud torud kordagi. Veebruariks, pilt tehtud 18.02, oli lumi läinud. 

Pikk, lumetu ja enamjaolt plusskraadides märts aitas lõpetada nii mõnegi poolelioleva töö ja alustada uusi. Lepatriinud olid tõhusalt abiks ja nii korras, kui sel aastal, pole meil vist varem olnudki. Kuigi teha on veel. Lihtsalt uskumatu, kui palju mõttetut kolu võib aastakümnete vältel ühele krundile koguneda. Ainuüksi vanarauda sai kahel või kolmel korral ära saadetud - ja seda on veel. 

Aprill, tegus ja töine. Lepatriinu tehtud müügikastid ootel ja potid reas kasvuhoones. 

Mai, hullumeelse ringitormamise kuu. Ainus kuu aastas, mida aiapoe käibe kohalt mõistlikuks sai lugeda. Oma aiale sai vähe tähelepanu, aega ei olnud. Ilm oli põuane ja külm, viimane öökülm tegi hortensiatele liiga 17.mail, kui mind ennast kodus ei olnud - ja meiekanti tegelikult ei lubanud öökülma ükski ilmajaam. Mõned pildid aiast olen ikka teinud. 

Juunis läks rahulikumaks, viimane väljasõit oli Tartu Botaanikaaeda, mida sai mõnusalt ühendatud Muhedike külastamisega. Peale seda tabas Lepatriinusid taas ehituspalavik. Lepatriinu möllas puiduga

 ja Lepatriinuisand kividega.

Mina värvisin, korrastasin ja sisustasin meie pisikest tarvikute ja suveniiripoodi

Juuli positiivseim elamus oli Inglismaa reis. Peale seda  tuli tappev kuumus koos põuaga. Aed põdes ja mina langesin masendusse, mis kestis tegelikult mitu kuud ja küllap kajastus nii mu postitustes kui kommentaarides. Elu koosnes kastmisest ja murest, et kaevus lõpeb vesi. Ostjaid miskipärast suve teisel poolel peaaegu üldse ei käinud, postimüüki ikka oli. Puhkusel viibinud Füüsik sai valmis teejupi, millest ma ammu puudust tundnud olin, see oli märjaga üks ütlemata vastik ja libe koht. 

Augustis oli tähtsündmuseks muidugi väikese rõõmurulli majjatulek,

aga mõnusad olid muidugi ka Aalujate kokkutulek ja lühivisiit Hiiumaale. Aiaäris olid meeldivateks üllatusteks Saare-Tõrvaaugu üritus ja Pärnu Taimelaat, kus ma mõlemal auto ikka rohkem kui pooltühjaks müüsin. Paistab, et just Pärnu Taimelaadast hakkab saama see tõsiseltvõetav sügisene taimeüritus, millest on puudust tuntud. Kui nad selle veel turismifirmadele maha müüa suudaksid, oleks kohe väga hea. 

 Septembris said paika uus hortensiaala ja parkla.

Müttasime igapäevaste asjadega, Lepatriinuisand metsas saega, neid mahalangenud puid jätkub meil vist aastateks...meie Lepatriinuga niitsime ja rohisime, tavalised tegemised. Pildistanud olen sel ajal peamiselt koeri ja kasse :).
Oktoobris on aed üsnagi õites olnud. Suurematest tegemistest sai külalistele mõeldud välitualeti ette pandud kangas ja killustik ja sellega seonduv madalate põõsaste peenraserv. Katte alla läks ka varjupeenra pikendus.

Novembris langesin mingisse letargiasse, mis pole siiamaani päriselt üle läinud. Eeskuju oli ka selline: 

Vajalikud asjad said muidugi tehtud, tööl käidud, üks väga tore ja vajalik koolitus läbitud. Aga vaba aeg on olnud täidetud raamatute, karvaste elukate ja logelemisega. Pikkade ööunedega ja arvuti taga kõõlumisega. Väljapuhanud tunnet ei ole siiamaani, küll aga hakkab juba vaikselt piinlik tunne tekkima, et aju mandub päriselt ära. Üks võimalus oleks aasta algusest ajutiselt teine töökoht saada, mis tähendaks täiskohaga töölkäimist, sest üks poolekohaline töökoht mul teatavasti juba on...mul on veel paar päeva aega mõelda, mugavustsoon imeb tagasi, aga aju juba tahaks tegevust.
Aiapoe majandustulemusi hakkan kokku lööma juba uue aastanumbri sees, aga üldine on teada. Käive jäi pisut väiksemaks kui eelmisel aastal, aga sel on kindlad põhjused, eelmise aasta sisse jäi näiteks ka kaubiku müük ja üks suur sibulatetellimus, mida sel aastal polnud. Kokku oli tellimusi pea kolmandiku võrra rohkem kui eelmisel aastal, aga ju need olid siis väiksemad. Palka ei saanud sentigi ja lõpptulemus on pisike, aga teadlik kahjum, sest osa kulutusi sai tehtud mitte hädavajaduse pärast, vaid tulevikku silmas pidades. Laoseis on üüratu ja jääb üle ainult palvetada, et see talve üle elaks. Nomenklatuuri enam ei suurenda, sest suuremast ei käi jõud üle, ei tööjõu, raha, aja, ruumi ega veevaru poolest, pealegi pole mingit mõtet tuua siia seisma haruldusi nagu kolmiklilled, mis seisavad platsil kolmandat aastat ja mida ostetakse 1-2 aastas. Tuleb tegeleda kliendile tuttavamate asjadega, lihtsalt uuemate sortidega, kui tahan ellu jääda.
Kokkuvõttes polnudki nii lootusetu aasta ja ma olen tänulik kõigile, kes mind sellest läbi aitasid. Oma perele, kõigile, kes kaasa lõid, kaasa mõtlesid ja kaasa tundsid. Aastalõpp tuleb kodus kamina ees sellise seltskonnaga, ainult kass on pildilt puudu.

Uuelt aastalt soovin eelkõige, et selles poleks haigusi ega surma, ei oma peres ega kellelgi lähedastest ja kaasamõtlejatest. Seda pole ju palju soovitud. Kui on tervist ja jõudu, tuleb kõik muu nagu iseenesest.

Vaiksed jõulud

Hästi vaikne nädal on olnud ja ma ise pole meie küla territooriumilt rohkem väljas käinudki kui kolmapäeval poes. Hangitud söögikraamist jagub siiamaani nii endale kui penidele ja koerakrõbinaid ei sööda miskipärast üldse. No miks peaks, kui kapist ja pannilt saab ikka ja jälle midagi maitsvamat. Reedesest perelõunast jäänud koogid viskasin küll otsustavalt prügisse, ise ma magusat peaaegu ju ei söö ja koertele ka ei anna. Kompostikasti ei saanud viia, sealt leiavad nutikad elukad need üles.
Jõululaupäeva hommikul leidsin koeri välja lastes terrassilt kena pikakasvulise noormehe. No eks ma teadsin, et ta tuleb, aga täpselt millal, ei teadnud. Jäi mulle seltsiks kuni eilseni, aastalõpp pidi sõpradega tulema ja uue aasta algul Rootsi ülikooli tagasi, järgmine kord näeme siis suvel.
Jõulud tulid siiski valged, aga lund olen lükanud vaid korra ja sedagi rohkem sümboolselt, et majaesine vähe viisakam välja näeks. Täna juurde sadanud helbeid vaatan homme, kas on vaja midagi lükata või mitte. Kokku on lumekihti vast viis sentimeeterit, mitte rohkem. Siinkandis tavaline ja ega ma lükkamise seisukohalt suurt rohkem ei igatsegi.
Jõulukuuse tõime oma metsast, sealt, kus neid nagunii liiga tihedalt ja päris kuuse lõhna ei asenda miski. Olgu ta pealegi võsakuusk, harvade nõrkade okstega.
Eksootilisi roogi pole mõtet meie peres pakkuda, neid ei sööda. Siiski tegin ära sügavkülmas olnud põdraihatüki lisaks traditsioonilisele seapraele. Paar päeva veinis marineerimist ja ahjupotti. Mulle endale ausalt öeldes ei maitsenud, poisile, vennanaisele ja vennatütrele maitses. Teised ei proovinud. Lõpp maitses Malatile väga.
Viimasel ajal on jõuluajal peamiseks valgus. Tuled õues, akendel, kuusel. Põlevatest küünaldest kasutan kasside-koerte pärast ainult teeküünlaid, neid on keeruline kogemata ümber ajada. See-eest põlevad nad igal õhtul.
Olen kuidagi laisaks ja rahulikuks muutunud ja ei tea, kas peaks endaga sellepärast rahulolematu olema või hoopis rõõmustama, et olen viimaks ometi lõõgastuma ja puhkama õppinud?

Uuel nädalal veel mõned lubatud tööd lõpetada ja siis tuleb veel vaiksem aastavahetus. Kodus koos koerte ja kassiga. Pilt võetud Malati sünnipäeval ja see uhke punane krae on tiibeti mastifite ajalooline kaelus nimega kekhor.Jakivillast, õnnetoovat punast värvi ja ajaloos mitte eputamise pärast, vaid kaitsmaks koera kaela huntide rünnaku puhul. Malatile see asi kaelas tegelikult eriti ei meeldi ja ta püüab seda ära süüa, aga viimasel ajal pidulikelt puhkudel on nõus poseerima.
Koerte ja hobustega kasvanud aastasele vennatütretütrele sobisid ka minu karvased mänguasjad väga.

Toomapäeva päike

No mida värki mul nende Padise jõululaatadega küll on, oli esimene mõte hommikul välja vaadates. Hämaras eristasin vaid õuele tekkinud valget muhku, mis lähemal vaatlusel osutus süsimustaks tiibeti mastifiks, kes talveilma mõnuga kaifis ja tuisu käes mõnules. Mina küll nii õnnelik polnud, sest tuli maanteedele seiklema minna.  Eelmisel aastal sinna sõites sumasin üksiku autona lumetuisus ja kui sel aastal pole lumekribaltatki detsembris nähtud, siis just täna hommikul pidi tuiskama hakkama ja isegi mitte lund, vaid mingit vedelat ja libedat lurri. Õnneks jättis poolel teel järele ja pilved kärisesid pooleks. Selle ime pildistamiseks jätsin auto seisma ja tulin välja, no alles siis sain aru, kui libe see tee tegelikult on...

Eelmisel aastal olime Padise kastellis, mis nüüd kuuldavasti ka seest ilusti restaureeritud. Tagantpoolt seda ilusat hoonet taipasin alles täna vaadata ja pildistada. Hea, et jätkub inimesi, kes selliste imeliste majade säilimisse ja korrashoidu panustada suudavad ja jaksavad. Sel aastal tõsteti laadalised vallamajja, kuna kastelli enam ei mahtunud. 

Laat nagu külalaat ikka, ei minda sinna käibe pärast, vaid ikka tunde ja inimeste pärast. Oma ostudeks jäid talumunad, kodune verivorst, kalapakk kodukandi kalatootjalt ja natuke krehvtist tšillijuustu. 

Koduteel pidasin lausa mitu korda kinni, et vaateid imetleda. Õiget fotokat kaasas polnud, aga tahvelarvuti kaamera ajas asja ära. Tuul oli küll sõna otseses mõttes selline, et tahtis va tahvli mul käest ära raputada ja metsa alla virutada. 

Kodukirik, Madise. Kunagi ka majakas ja meremärk, nüüd merest kaugemale jäänud. Mis seal torni kohal toimub?

Lihtsalt talvine taevas

Ja kodutee jooksul vajuski päike Kurkse väina taha peitu. On aasta lühim päev ja pikim öö. 

Uueks nädalaks lubatakse külmakraade ja ehk saavad ka lumeootajad midagi.

Nagu jaanipäeval

Et mis mõttes? Noh, jaanipäeval oli meil +2,8 kraadi ja täna ka. Ning vihma sadas. Homsest lübatakse miinusesse ja see ei tee mind üldse õnnelikuks, sest vaja on 20 km käänulist teed mööda Padisele sõita ja seal on usutavasti ikka väga libe. Täna hommikul oli meie küla kuulsas lauges kurvis kaks sõiduautot väljas, kohal külaraadio andmetel ka politsei ja päästeamet. vaid nädal tagasi tõmmati sealt palgiveorekkat välja. Aga eks me siis roomame.
Tegelikult ei viitsiks üldse välja minna, eile sain kätte piraka paki Saaremaa Pilvelammaste värvilisi villaheideid, täna olen pool päeva Youtubest erinevaid viltimisvideosid vahtinud ja mu näpud sügelevad hirmsasti. Aga kuna päev kadus kuidagi märkamatult kätte ära, koristamisest sai tehtud napp neljandik ja puud jäid üldse tassimata, tuleb esmaspäeva hommikul kõigepealt kodused toimetused ära teha ja palgatööd on ka vaja teha, oehh...sügelevate näppude rahustamiseks tegin posu küünlaid ja ehk jõuab homme pärast üritust viltimisega katsetada, sest pimedas ma nagunii ei taha ei koristada ega puudega õues  mudas koperdada. Küünlatahtide aukudega vaevlesin tükk aega, et kas ma pean nüüd tõesti selle pärast, et küünlaid teha, endale sukavardad ostma (kududa ma ei oska, puudub igasugune tõmme selle tegevuse vastu), kuni ühel hetkel sähvatas, et heureka, mul on ju naelu ja mitte vähe :), ajasid suurepäraselt asja ära.

Nojah, vahepeal käis väike abiline ka kutsudega mängimas, sinna kulus ka paar tundi. Igav selliste elukatega ei hakka. Aalu ei näe kutsika kaenlas üldse ahistatud kassi moodi välja

Kohe järgnes ka kättemaks, ehk kass kutsika seljas :)

Kuigi selline tants ja tagaajamine käib neil iga päev ja mõni päev isegi mitu korda, pole kummagi tegelane kunagi kuskilt katki olnud ehk mängitakse sissetõmmatud küünte ja leebete käpapatsutustega. Igatahes on neid vaadates võimatu tõsiseks jääda.
Jõulud tulevad vaiksed ja rahulikud. Perelõuna ja Füüsik pidi vist paariks päevaks tulema. Ja niigi olen ma viimasel ajal aja surnukslöömise eksperdiks muutunud. Võib-olla oligi aeg, eks on siin elus aastaid tõmmeldud nagu elektrijänes.

Selline iiri talv siis

Peab ütlema, et mulle meeldib. +3,4 kraadi tähendab seda, et toad püsivad soojad ja ma ei pea end kampsunitesse, karupükstesse ja villastesse sokkidesse toppima. Koeri sisse-välja laskma saab fliisiväel minna. Täna näidati isegi päikesevalgust, eemalt, sest üle puudelatvade õuele paistma sel aastaajal ta end ei jõua upitada.

Edev kutsikas on osanud end pea igale pildile sokutada. Tiikidel on lahtine jää, aga isegi talveks pole nad suutnud vett täis saada, suvi ja sügis olid ikka nii kuivad.

Kuna püsikuvarred jätan alati kevadeks lõigata, näeb aed hetkeseisuga päris õudne välja. Rääkimata lokkavast umbrohust, va linnurohi kasvab sellise temperatuuriga imehästi. Rohima sellegipoolest ei lähe, kuna õnneks juba viie aasta taha jäänud lõikamiste-õmblemiste tõttu ei ole kükitamine endiselt mu tugevaim külg ja rohida saan ainult põlvili, siis selle külma löga sisse põlvili laskuma ma nõus ei ole.

Suhteliselt lumeta talved on siinkandile muidugi iseloomulikud, esimesed kolm või neli aastat siin elades polnud majas vist isegi korralikku lumesahka. Lappasin algusaastate talvede pilte, no heal juhul õrn lumekirme ja jaanuaris õitsvaid võõrasemasid mäletan nii mitmestki talvest. 2009/2010.aasta talve lumeuputus tuli kõigile külaelanikele täieliku ootamatusena, Pilt tehtud 2010.aasta jaanuaris, detsembrist pole ühtegi õuefotot. Ilus oli küll, aga kogu selle vaeva ja seljavalu järele ma puudust ei tunne.

Mis puudutab sellesse, et külmad ja lumised talved kuidagi kahjureid mõjutaksid, pole mina küll tähele pannud. Ma ei kasutanud eelmise sooja talve järel aias mitte ühtegi mürgitilka, suve esimesel poolel polnud aega ja suve teisel poolel oli majapidamises kõikenäriv koeratitt, aga sellest hoolimata ei märganud ma mingit erilist kahjurlust. Roosid olid tavalisest rohkem tahmlaiksuses, aga see oli ka kõik. Siinse kandi peamised nuhtlused on lapsepõlvest saati olnud sääsed, puugid ja teod. Sääski oli sel aastal vähem kui eales varem ja puuke ning tigusid nii nagu tavaliselt ehk mõned miljonid.

Liivateed tunnevad end suurepäraselt ja isegi mõni kaktus on kikkis.

Küüvitsate talverüü on tõeliselt uhke

Pesin mitu masinatäit pesu ja viisin välja nöörile, mitte naiivsuses, et ta seal ära kuivaks. Lihtsalt meretuul lööb pesu nii sirgeks, et triikida pole vaja ja tuulelõhna, mis kapis kaua püsib, ma armastan. Eks pärast on aega neid vähehaaval puuküttega pesukuivatisse ehk sauna leiliruumi restile lõplikult kuivama tuua, Üksi elades on pesuga see lugu, et kuidagi ei taha need masinatäied eri värve täituda ja siis äkki ühel päeval on kõik kastid korraga täis.
Homseks on laual selline hunnik kirjatööd, et ilmselt eriti püsti ei saagi.

Triipudega nädal

Oli selles nädalas nii musti kui valgeid triipe. Esmaspäev kirjatöine. Teisipäeva venna matused ja peied, kurb. aga õnneks mitte masendav. Kirstu näen siiski siiamaani unes. Peied Kannu Kõrtsis, ei soovita mitte kellelegi seal üritust korraldada. Uimane teenindus, jahtunud puljong, mis pidi külmunud peielisi soojendama. Eks soojendasime siis ise üksteist.
Kolmapäev tavalisest pikemgi tööpäev, koju jõudsin alles kell kaheksa.
Neljapäevaks olin end kirja pannud infopäevale maaelu uute toetusmeetmete kohta, aga see osutus mõttetuks ürituseks. Korraldajad ei olnud milleski süüdi, hiljem loetud materjalid ok, aga kui osa osalejaid tuleb kohale mitte infot saama, vaid ametnikega vaidlema, siis muutub olukord mitte infopäevaks, vaid kärajateks. Tulin varem tulema, jalutasin jõuluturul. Õhtul olin kutsutud Meritoni hotelli restorani Balalaika. Hea söök, toredad inimesed ja mõned huvitavad ideed järgmiseks aastaks. Koju alles kell kümme õhtul.
Reede kulus kodustele töödele, kolme koera ja kassiga vähemalt kord nädalas korralikult koristamata ei pääse ja maja on suur.
Tormihoiatust kuuldes hoiatasin isegi kasvatajat, et kui teed väga hulluks lähevad, siis meie kutsikaga näitusele ei tule. Täna hommikul ärgates polnud tormi aga kusagil. Maad kattis silmnähtavalt sulav lörtsikiht ja sadas vaikset vihma. Polnud ühtegi põhjust minemata jätta ja nii föönitasin-kammisin vihmaniiske Ally ilusaks ja läksimegi. Näitusel käitus väike kollitüdruk muidu üsna eeskujulikult, ainult pärisringis lõi põnnama ja üritas end pikali visata. Õnnestus ta küll kohe maha rahustada, kohtunikule  juba liputati saba ja tehti head nägu, nii et lõpptulemus oli päris hea. Kingituseks saadud nännikott sisaldas seekord küll nodi rohkem kui näitusemaksu eest, paar pakki maiuskrõbinaid, helkur, maiuste kaasaskandmise kott, kena pakend kilekotikesi, teadagi milleks..., lemmiklooma passi kaaned, näitusenumbri hoidik ja pall. Perenaisele väike taskulamp ja šokolaadimedal. Perenaisel oli igatahes huvitavam seda kotti lahti pakkida kui kutsikal, kes oli selleks ajaks end juba magama keeranud.
Tormi ikka natuke saime, koduteel oli paar korda tunne, et lükkab auto kõige täiega vastassuunavööndisse ja aeg-ajal sadas mingit jäidet. Koju jõudsime siiski õnnelikult ja siiani on ka elekter majas püsinud, praeguseks tundub ka tuul vaibunud olevat.
Edit: Laupäev lõppes spontaanse saunapeoga naabrite juures, kust ma igaks juhuks poole üheteistkümne paiku koju kooberdasin, enne kui liiga lõbusaks oleks läinud. Hommikuks oli selget pead vaja.

55

Mõniteist aastat tagasi oleks see number tähendanud, et homsest oleksin võinud südamerahuga pensionile jääda. Praegu on lubatud ajani aastaid veel küll ja küll ja ega ausalt öeldes ei kujutaks end pensionil ette ka. Viimased puhkerežiimil looderdatud kuud on mu üsnagi ära tüüdanud, enam ei viitsi ei lugeda ega ka midagi muud teha. Tahaks tööd teha ja kui õnnestub, siis saab ehk mõneks kuuks täiskohaga tööle. Muidu lähen siin nelja seina vahtides vaikselt hulluks ja hakkan vaid koertega suheldes urisema ja haukuma.
Aiainimene ma võin ju olla, taimeinimest minust paraku ei saa. Mulle meeldib põnevat taime jahtida, aga kui ma olen ta kätte saanud, kipub huvi kaduma. No õitsemine on ka alati ilus, kui tegemist on püsikuga. Vorm ja värv, Aga taimeteadused sügavuti pole minu ala ja pean häbiga tunnistama, et hoolimata rohkest vabast ajast pole ma viimaste kuude inglaste aiaajakirju isegi mitte pakendist välja võtnud, lugemisest rääkimata.
Selle-eest tunnen üle pikkade aastate, et mu aju on viimaks ometi puhata suutnud. Kes pole kogenud, ei tea, mida tähendab ärgata kell kolm öösel ja leida end silmpilkselt tööprobleemidele mõtlemast. Ja nii üle kümne aasta järjest. Nüüd ma küll ärkan öösiti korduvalt, aga kuna pole millelegi mõelda ja millegi pärast muretseda, jään uuesti silmpilkselt magama ja ärkan lõpuks ometi hommikul puhanuna.
Eile käisin Laulasmaa laadal, mingist käibest sellisel väikelaadal muidugi rääkida ei saa, aga käibe pärast sinna ei mindagi. Minnakse tuttavatega kokku saama ja advendihõngu nuusutama, värve ja valgust vaatama.
Täna oli ilus päev, mida ilmestab kõige paremini sõbralt saadetud pilt, mis mind kohe hommikul muhelema pani

Kirju, kaarte, sõnumeid ja kõnesid tuli päev läbi. Eile õhtul tegime perega sauna. täna ei pidanud paar sõpra paljuks teel Pärnust Tallinna väikest ringi sisse teha. Naabrid astusid läbi. Süldipeod ja pikad laiad on mulle eluaeg väga vastukarva olnud, nii et pidu polnud plaanis ja ega praegusel leinaajal ei peaks ka.
Välja ma üürikesel valgel ajal küll ei jõudnud, aga isegi ilm tundus ilus olevat, neli soojakraadi ja kena roheline Iirimaa talv. Mulle meeldib. Ma ei tunne lumelabida suhtes mingit tõmmet, ausõna :).
Tulemas vaikne õhtu üksinda kodus, koerad tudimas talla all. Mõnus.

Raamatud, seebid, küünlad ja paberimajandus

Eile oli tõsiselt hea mõte bussiga linnas käia. Selle asemel, et ise autoroolis stressata, sai terve sõiduaja imetleda neid fantastilisi härmatisepilte. Pildistada ei saanud, bussi aknad olid pehmelt väljendudes sopased. Aga vaatamist see ei seganud ja põllud ja jõeluhad nägid välja nagu imelised hiina või jaapani maalid.
Enne tagasibussi jäi veerandtunnike aega ja lipsasin läbi raamatupoest, ostsin soodusmüügist Kadri Maikovi "Tervendavad aiad", nüüdseks ka läbi loetud, ei kahetse. Andis mõtteid, kuidas edasi minna. Ainuke, mis ei meeldinud, oli formaat. Miks pagana pihta arvatakse, et ilmatult huvitav on teha pildiraamatuid formaadis, mida on halb käes hoida ja võimatu korrektselt riiulisse panna? Kui paljud inimesed loevad laua taga istudes? Ma ei tunne vist ühtegi sellist isiklikult...
Meie koduõuele sellel aastaajal päike ei jõua end upitada, jääb puulatvade taha peitu.

Miski ei aita kurbade mõtete vastu paremini kui millegi valmistegemisega. Laupäevasele kodukandilaadale oleks võinud minna ka olemasoleva seebi, ja ehtevaruga, aga neid on lihtsalt nii tore teha. Tänane toodang kõik pildile ei mahtunud, osa alles tahenes vormides.

Küünlaid proovisin täna esimest korda teha, Parafiini sulatamine veevannil ja uuesti tahkeks saamine vormides võtab oluliselt rohkem aega kui seebimassi puhul ja ka värvidega pole ma eriti rahul, micapulber, mida kasutan seepide toonimisel, ei paista parafiiniga eriti sobivat ja muudab värvi. Kuldne mica näiteks selliseks, vabandage, pasakarva. Vaatame, mis punane teeb, osa on alles vormides ja enne homset ma neid välja ei võta, ühe juba lõhkusin kärsituses ära.

Esimese korraga kiilus kinni, õpetuses soovitati tahiaugu tegemiseks kasutada sukavardaid, aga minu kudumisvabas majapidamises selliseid asju pole. Aga hambatikud kõlbasid ka. Peale selle on mul tahiprobleem, tean, et tellisin koos parafiiniga ka tahti, aga kuhu ma selle pannud olen, teab ainult majavaim, sest tellimus oli millalgi eelmisel talvel, Hobitarvete internetikaubandus on ka nii nagu on, ühes poes on värvi, teises tahti ja kolmandas...lausa totter hakata iga jubina eest eraldi pakitasu maksma, mingit materiaalset kasu sellest nagunii ei saa.
Kuna küünaldetegemisse jäävad tunni, veel parem pooleteise pikkused pausid, mil ained uuesti vedelast tahkeks saavad, tegin vahepeal ära enamuse raamatupidamisest, aga sedagi mitte lõpuni, üks arve on tulemata.
Kõige igavam osa sellisest möllamisest on igasuguste potsikute, lämpsikute ja vormide pesemine ja köögi koristamine, aga nüüdseks on seegi tehtud ja võib puhata. Koerad on jalusolemisest täiesti väsinud.

Eilehommikusest -12,8 kraadist on praeguseks alles jäänud -2,6, Homsest lubavad norrakad mitu päeva plusskraade.

Krõbe advent

Hommikul näitas -7, nüüdseks on sellest saanud -9,6 kraadi. See-eest paistis üle tüki aja päike ja ma suutsin end lõpuks kodunt välja ajada. Eile jäigi käimata, sombune päev läks koduste tööde tegemise käigus enne pimedaks kätte ära. Täna oli hoopis heledam ja teed lumest puhtad. Käisin poes ja sõbranna juures, sain paar vajalikku vidinat ja kallistasin ta põmmpäid. Põmmpead on kaks bullterjerit, Aadu ja Pipi ja pead on neil tõepoolest kõvad. Kui suvel Pireti juures viltimas käisin, mõistatasin järgmisel päeval tükk aega, kust ma need koletud sinikad sain. Lõpuks sain aru, et Aadu armuavalduste tagajärg...
Kodus nuusutati mind muidugi põhjalikult üle, kus Sa kolad võõraste koertega, meie peame üksinda kodus istuma...
Keila Jõululaadal käisin ka, jäi lihtsalt tee peale ja tegin ühe kiire ringi. Müüjatest oli kahju, toidud külmunud ja mis tunne on sellise ilmaga neli tundi ühe koha peal seista, ei taha mõeldagi. Sellepärast pole ka oma nodiga kunagi sinna kippunud, novembrilõpu ilm on ettearvamatu, kas sajab paduvihma või tuleb padupakast, oma tervis on kallim...
Laadalt ostsin jalanõud, mida võiks nimetada koduviltideks. Lambavillased, mu alaliselt külmetavad jalad on lõpuks ometi soojas. Hoolimata sellest, et hommikul köetud ahi on nii tuline, et puudutada peaaegu ei saa, on toas endiselt ainult 15 kraadi sooja. Lülitasin lisaks ka õhksoojuspumba juurde, ei suuda külmetada. Miskipärast läheks nagu iga aastaga selle soojapidavusega järjest hullemaks või see lihtsalt tundub mulle nii? Termopildistajad tulevad jaanuaris, aga jah, külma õhkavad kõik seinad. seda on palja käegagi tunda. Ometi olen siin soojustanud, kleepinud ja mida iganes. Pudelite kaupa makroflexi seintesse lasknud. Tuleb ikka proffidelt abi küsida. Kuigi nad hoiatasid, et pildistama tulevad, aga sõrestikmaja puhul päris head lahendust ei pruugigi olemas olla.
Seni aitavad alpakavillane kampsu, soojad püksid ja needsamad toavildid. Kutsikas kaisus, pleed peal ja kuum kohv nina ees.
Advendi saabumise üle on alati hea meel. On põhjust süüdata akendel ja majal tulederead ja tükike pimedat aega on sellega taganema sunnitud. Ja juba mõne nädala pärast hakkab ka tegelikult valgemaks minema.

Hingedeaeg

Hinged tulevad ja lähevad. Üks minu jaoks oluline hing lahkus sel nädalal. Mitte ootamatult, seetõttu pole šokk väga suur. Kuigi lootus kestis viimase hetkeni.
Olin oma poolvenna olemasolust teadlik olnud kogu elu, aga kohtusime alles kolm ja pool aastat tagasi. Ja mul on hea meel, et vennatütar selle perede tutvustamise käsile võttis.
Esimesel kohtumisel polnud mingit kahtlust. Isa juuksed, nahk, silmad, hääl ja žestid. Sarnane mõtlemine ja huumorimeel.
Me ei kohtunud tihedalt, aga olime üksteise jaoks alati olemas. Mul oli temast tuge nii M surma kui sellele järgnenud politseijama käigus, just tema viis mind Jõhvi, kui ma ise šoki tõttu sõita ei suutnud.
Viimastel põrgulikel nädalatel, kui surijat tuli lusikaga toita ja 24/7 jälgida. püüdsin vennanaisele vähemalt telefonitsi või Skype teel toeks olla.
Neljapäeva õhtul tuli sõnum. Meie venda ei ole enam.
***
Pean end ilmselt kodunt välja ajama ja lumesajust hoolimata kuskile inimeste hulka sõitma. Tunnen, et niimoodi päevade kaupa ainult koertega suheldes ja nelja seina vahtides, lugedes ja telekaga lähen täiesti hulluks.
Tööl käies oli tore unistada küll, et oleks palju vaba aega. Nüüd hakkab see vaba aeg mind vaikselt lämmatama. Ka kõige meeldivamad tegevused muutuvad ühel päeval monotoonseks ja tüütavaks. Ma ei jaksa enam lugeda.

Esimene lumi

Polegi olnud eriti millestki kirjutada, natuke tööd, palju lugemist, söömist, magamist ja koertega tegelemist. Esimene lumi sel aastal on siiski oma blogipostituse ära teeninud ja paar sajust pildiklõpsu jõudsin ka veel enne hämaruse saabudes ära teha

Hommik ehmatas küll jäävihmaga, aga selleks ajaks, kui olin koristamise lõpetanud ja hakkasin puid tuppa tassima, oli see asendunud ühtlase tasase lumesajuga ja see ei seganud. Paar külmakraadi ja lumi suhteliselt märg. Enne lumesaju lõppu lükkama ei tahtnud hakata ja enne kui sadu lõppes, läks pimedaks ja jäigi täna labidaga vehkimata. Üks maaelu headest külgedest on see, et mingi mupo ei tule sulle ütlema, mis kellaajaks su hoov puhastatud peab olema.
Koerad lustisid lumes täiega ja liustikukoer vaatas mind sellise näoga, et ega sa ometi ei kavatse mind tuppa kutsuda, mul just hakkas mõnus ja niigi sa hoidsid mind jooksuaja pärast selles palavas toas kolm nädalat kinni...

Kutsika jaoks oli see tema elu esimene lumi ja lõbu laialt, pidasid kassiga teineteisele klaperjahti. Ühtegi kasutuskõlblikku pilti sellest madinast kahjuks ei saanud.
Meeleolu läks ka kohe paremaks. Ma ei armasta talve endiselt väga, aga kui ma ise autoga kuskile sõitma ei pea, tegi lumevalgus olemise kuidagi helgemaks. Tuli on ahjus, pliidil podiseb ahjupotis liha juurviljadega ja lõhn ajab juba suu vett jooksma.

Miinus null

Just sellist temperatuuri näitas täna kraadiklaas enam-vähem päev läbi. Maas oli külmemgi, sest härmatisekiht katustel ja rohul ära ei sulanudki. Kuigi suurema osa valgest ajast paistis isegi päike.
Eile oli veel üle nulli. Käisime koertega jalutamas. Ega meil siin väga kuskil jalutada pole, suured tiheda liiklusega teed. Metsas võsas ragistada ei meeldi jälle mulle endale. Fotoka võtsin kaasa, aga enamik pilte jäi uduseks, sest Malati rihma otsas ja Ally ümber meie mõlema hüplemas ja karglemias ei olnud fokuseerimiseks ilmselt sobiv situatsioon ja valgus oli ka totaalselt halb, maapinna suhtes teravnurga all langev päikesevalgus. See rada oli kunagi talusse tulev tee, aga kuna kamar on õhuke ja selle all puhas liiv, hakkasin autode ajastul masinad sinna kinni jääma ja uus lühem sissesõidutee tehti kuuekümnendatel hoopis teiselt poolt ja teiselt teelt.

Seda, et pool vanast kuusikust on läinud, märkasin juba kuu aega tagasi kutsikaid tagasi otsides. Raiesmikud on koledad, aga selge see, et mets vajab uuendamist. Kuivõrd peale sõda võeti maad taludelt ära, siis pole siinkandi metsad pea kaheksakümmend aastat saagi ega kirvest näinud ja on jalalt mahakukkunud puid otsast otsani täis. 

Osa meie talu vanast kiviaiast. Ei asu minu maa peal, seega ringi veeretada ei saa. Asub selle poole peal, mis pärandijagamise käigus vanatädi kasutütre tütardele läks, nõutava hinna arulageduse tõttu juba üle kümne aasta müügis on ja muutunud kaunis läbipääsmatuks padrikuks. 

Tegin tiiru ka aias, seal ühines meiega tiiger Aalu.

Mu kuuseke Aurea on kuidagi kõverik, ei tea, kas peaks talle mingid toed panema...ma aeg-ajalt ikka ei pea mõnele imeilusale okaspuule vastu ja siis jooksen sellega mööda õue, et kuhu ma selle sindri panen, et ta suureks kasvades ei hakkaks viimastki valgust ära võtma, aias on niigi päikeseliste kohtade defitsiit. 

Õhtud saabuvad vara, kuigi ma enda arust midagi tarka päevad läbi ei teegi, läheb aeg ikka kuidagi liiga ruttu.Sorteerisin ja skaneerisin vanu pilte. Meie maja ca 1938.aastal, plekk-katus vanal osal muuseas siiani originaal, kahe ilmasõjaaegse kuuliauguga. 

Nagu näha, aiandust siinkandis ei harrastatud. Paras padrik. Nendel piltidel olevatest puudest pole mul isegi mitte mälestust. 

Naabermaja, kus elasid vanatädi ja hiljem ka vanavanaema. Pilt väärtuslik eriti selle poolest, et taamal on näha vana rehetare nurk. Tare ise lammutati ammu enne minu sündi maha. 

Vanarand, kust kalapaadid merele läksid ja tulid. Aasta 1937, pildil aastaarv peal. Nõukogude võim eraldas selle koha muust külast kahekordse okastraadiga ja merele siit aastakümneid ei saanud. Nüüdseks on ka see koht parasjagu võssa kasvanud. 

Kui mina fotodes surfasin, koerad sõid ja magasid. Triin küsis vahvalt, et kuhu mu kutsikas sai... Kasvab kiiresti, sai üleeile viis kuud vanaks ja meenutab juba päris kollit. 

Pühapäeva õhtu lõppes korraliku ehmatusega, mingil põhjul keeldus tööle hakkamast süvaveepump. Salvkaevu meil pole, ainuke veevõimalus 15 meetri sügavusel. Kell oli üheksa pühapäeva õhtul. Õnneks on elektrikatkestuste puhuks tavaliselt vett varutud, sai vähemalt koertele juua panna ja tualeti jaoks tõin õuest vihmavett. Hommikuse kohvivee tõin naabrite juurest ja ajasin avariibrigaadi jalule. Kergendus oli see, et pump hakkas tööle, aga mure see, et probleem oli hoopis elektris ja seda elukat ma kardan. Pime on ka ülemise korruse vannituba, kus ma õhtul ei käinudki, no mida ilma veeta vannitoas ikka teha...Elektrik saab aga tulla alles detsembri alguses, tegijatel meestel on järjekord. Seni on nii pump kui boiler pikendusjuhtmete otsas, aga vähemalt kanalisatsioon ja soe vesi olemas. Nendeta ma talvel maal elada ei suudaks. Kuidagi kannatan välja maamaja külmad põrandad, karupüksid ja kaks kampsunit, aga vaat ilma sooja vee ja vesiklosetita ei tule kõne alla. 

Raamatuid olen ka terve hunniku manustanud, ei midagi müügimisväärset, Boriss Akunin osutus meeldivaks üllatuseks ja seda peab raamatukogust juurde manustama. Muu oli puhas meelelahutus.