Kui aednikku tabab istutamishoog,

siis pole sellega mõtet võidelda, sest nagunii see iseenesest üle ei lähe ja viimased päevad on näidanud, et kõige hullemini mõjub seljale hoopis istumine. Kõike muud saab teha, pikalt istuda ei saa. Ometi on vaja, sest see töö, mis raha sisse toob, toimub ju arvuti taga.
Pühapäeval eksisin Vändra metsades ära. Kohale Saare-Tõrvaaugule ikka jõudsin, aga milliseid metsasihte ja auklikke põlluteid GPS mu kohale juhatas, ei taha kommenteeridagi, Mõnesse auku arvasin end kogu oma üheksameetrise autorongiga ära uppuvat ja kohale jõudes pühkisin higi. Ostjad aga juba ootasid hortensiaid, see oli meeldiv saabumine.
Üritus ise oli soe ja kodune, viinamarju kasvas igal pool ja uhked sidruni- ja apelsinipuud jäid kahjuks pildistamata, sest fotoka aku sai tühjaks. Kui ma aga kuulsin, mitu ruumimeetrit puid nende võimsate kasvuhoonete kütmiseks kulub, kadus igasugune suure kasvuhoone isu ära.  Sellegipoolest läheks teine kordki, kui kutsutakse.
Täna pidasin enamuse päevast ikka tööd tehes vastu, aga kella neljast andsin kiusatusele järele ja istutasin ära kõik vedelevad potsikud ja nutsakud. Nüüd on tegemata veel roosipeenra laiendus. Kevadel tellitud Tantau paljasjuursetest neljast roosist ei saanudki elulooma, kahju. Nii et M mälestusnurga teen Kordese roosidest. Aga selleks tuleb kaevata ja mitte vähe ja mitte just kerget maad.
Üleüldse on miskipärast viimasel ajal nii, et kui tundub, et hakkaks nagu aiatöödega just õiget hoogu sisse saama, et homme teen, siis homme miskipärast tuleb hoopis linna minna. Ja üleüldse peaks hoopis niitma ja rohima, kogu suve end viisakalt ülal pidanud muru kasvab nagu hull ja umbrohi samamoodi.
Aalu kasvab samasuguse mürinaga ja on saanud lisanimeks Härra Nilsson, sest üle kõige meeldib talle minu õlal ringi sõita. Või mujal ringi turnida. Maas olemine ei sobi üldse. Peitepilt: kus on kassipoeg:

Päeva lõpuks luusisin natuke fotokaga ringi, valgus oli nii hea, et kõik värvid jäid õieti pildile. Hispaania artišoki õis on päeval pisut lillakas, aga õhtul täpselt nii eresinine. Ma teen talle iga kord mööda minnes pai ja kuidagi ei raatsiks sellist kaunitari süüa.

Pargirooside teine tulemine on lahe, korraga põõsa otsas pirakad marjad ja uhked õied. Roter Phänomen

Parsla

Nüüd aga on aeg koos koerte-kassidega pikali kobida, sest lamada meeldib seljale endiselt kõige rohkem. Eks sügisel näis, mis sellest asjast saab. Enne Võhmat ma alla ei anna :).

Isamaa ilu hoieldes

Mis saaks olla veel isamaalisem tegu taasiseseisvumispühal, kui kodu ilusaks tegemine? Kõigepealt muruniitmine, kaheksa tundi, kümme liitrit bensiini. Kõik sai niidetud, nipid kivide vahel manööverdamiseks hakkavad juba käppa saama. Esimest korda istusin selle 107cm lõikelaiusega võimsa McCulloghi traktori selga ju alles juulis, enne öeldi, et nii isased riistad pole naiste jaoks :). Väike Abiline aitas kitsamates kohtades tavalise muruniidukiga ja nüüd on õhk niidetud muru paksu parfüümi täis.
Niites jõuan kohtadesse, kus ma tavaliselt ajapuudusel iialgi ei käi. M rajatud noor puuviljaaed. Ma ei teagi, mida ta sinna kasvama pannud on, eks hiljem selgu. Leidsin igatahes mingid küpsevad pirnid ja söödavad kuslapuud, nende kevadist ostu isegi mäletan. Eks näis, mis selle kohaga saab, ma ei hooli puuviljadest, aga eks ma niidan ja hoolitsen.
Väikese Abilisega rohisime ka põõsaste alused ja varemete serva. Sellele vundamendile pidime ehitama köetava kasvuhoone. See jääb nüüd tegemata, ehitajat enam pole ja kedagi palgata ei luba majanduslik seis. Ning ma pole veel ka päris kindel, mida ma edasi teen, õigemini kui palju ma teha jõuan. Ainult varahommikust hilisõhtuni töötada ja nii seitse päeva nädalas suvi läbi ei tundu üldse ahvatlevana.

Ma ei saa aru aednikest, kes kurdavad, et kõik on ära õitsenud. Meil enamik hilissuviseid alles alustab, isegi enamik aedhorteniatest on alles nupus. Minu lemmik, Vanilla Fraise, siiski juba õitseb.

Talvitunud Zorro ja Forever@Ever Pink

Alustavad kikkapuud

Kukeharjad

kakaalia

kilpkonnalill on juba uhkeks kasvanud, saab endale ka valgeõielise paarilise kaubavalikust. Tiiki on tekkinud vesi, aga kalad ilmselt ellu ei jäänud, vaikus.

Artišokil on sel aastal uhkelt õienuppe, aga ma siiski ei hakka neid sööma. Las õitseb septembris oma uhkete sinilillade õitega.

Vaigulill õitseb esimest korda, pildistamiseks pidin pingi peale ronima ja fotoka pea kohale tõstma

Õhtud on juba jahedad, aga tuppa minna ei raatsi. Tegin südame kõvaks ja lülitasin soojuskiirguri sisse. Kauaks meil selliseid suveõhtuid ikka on, kus sirtsude laulu kuulata.

Mõõõnus

on olla üle väga pika aja. Selja taha kolmepäevane müügiperiood Nurga Puukoolis, kus õieti ei tahtnudki ära tulla. Armsad inimesed ümberringi, õlalepatsutused, kallistused ja kogu see fantastiline aed ja arboreetum. Nagu kiuste, unustasin kõik päevad fotoka koju ja ega eriti pildistamisaega polnukski.
Igatahes olen sügavalt veendunud, et Nurga Puukooli korraldatu on siiani Eesti parim aiandusüritus. Kohapealne korraldus on fantastiline. Vaevalt saad oma imelooma sisse tagurdatud, kui kohapealsed on kärudega vastas. Taimed lendavad nagu härjapõlvlaste abiga haagisest müügiplatsile ja auto ja haagis, mida ma eelmisel päeval väga seljahoolitsevalt seitse tundi pakkisin, jõuab õigesse kohta minutitega.
Ja see olek. See ilm, mis meil seekord oli. Tallinnas olevat sadanud, Ellamaal tuli ainult laupäeva hommikul natuke seenevihma.
Sama mõnus olek on ainult Võhma Juurikal. Paraku Võhma ongi seni ainul ttore suhtlemiskoht, mis ei teeni kütusekulugi tagasi Nurga käive aga on aiafirma jaoks küllaltki suunurki kergitav. Ainult Türi laat on parem.
Ahjaa. mis kasvab kasvuhoones. Minu kasvukas kasvavad suitsulestad. Helistab mulle laupäeval tundmatu meeshääl, et oled sa kodus. Mina et ei ole, aga et ää öö, kellega üldse räägin. Selgub, et omakülamees, kes osa küülikuid sai. No mis saab mul suitsukala vastu olla. Pangu kasvuhoonesse, sealt ei saa kass kätte. Õhtul pugisime end abiks olnud sõbrantsiga suitsulestast kõhud nii täis, et keerasime kell pool kümme magama nagu tited.

Hull mutt

Pildi virutasin Tsiili blogist ilma küsimata ja loodan, et ta ei pahanda

sest eile ma küll mõtlesin, et ma peaksin selle sildi endale kas otsmikule tätoveerima või aiapükste tagumikule tikkima. Või mõlemat.
Sest eile, peale pea kahe- ja poolepäevast seljavalu ja kurtmist, et midagi teha ei saa, sai mul kõrini. Eelnev kogemus näitas, et kõige hullema tagajärjega oli istumine. Lamamine oli oluliselt parem, aga kaua sa lamad. Liigutamisel polnud ka väga viga, kui seda teha ettevaatlikult ja läbimõeldult. No aga mis sa ikka niisama liigutad edasi-tagasi...olles end tutvuse kaudu igaks juhuks paari kangema valuvaigistiga varustanud, hakkasin otse loomulikult istutama.  Ahvatlus oli lihtsalt nii suur, mitmepäevasest vihmast mõnusalt märg muld ja ootav potsikurida.
Olin tõesti ettevaatlik, ainult uude pehme kompostmullaga peenrasse, kuhu augu kaevamiseks polnud isegi labidat vaja, kühvlist piisas.
Niipalju siiski kaevasin, et korjasin aiast siin-seal hulkuvaid liiliaid uude peenrasse kokku. Aga nende kättesaamine teatavasti pole eriline füüsiline pingutus.
Päevaliiliaid ja puid-põõsaid ei puutunud, nende tarvis oleks tulnud kaevata ja seda ma ei riskinud. Priimulad omakorda lähevad peenrasse, kust enne tuleb üht-teist ära kolida uude peenrasse. Nii et need ka ootel. Sest mul läheb oma selga nädalavahetusel toimuvatel Ellamaa aianduspäevadel Nurga puukoolis hädasti vaja.
Õnneks saab mul abilisi olema, isegi soomlased tulevad appi. Kauba peale panema pean küll ise, aga ehk saab ka selleks abi.
Öö läbi sadas vihma ja kastis istutatu kenasti ära ka. Sadanud on mitu päeva ja isegi rohi hakkab juba uuesti roheliseks tõmbama. Ja kasvab. Vahepeal polnud mitu nädalat vaja muru niita, aga järgmisel nädalal tuleb vist ette võtta.
Natuke liigutamist oli tegelikult hea ja valuvaigisteid ei läinudki vaja.

Selline nädalavahetus,

et isegi ei oska kusagilt alustada. Reede pärastlõunast ehk. Peale aiaskäinud Soome gruppi kohe autosse ja nina Pärnu suunda. Halingalt Viivi kaasa ja edasi Vändra poole Koidu Reinupi aeda kaema. Kohale jõudes ja autouksi avades lõi floksilõhn vaat et pikali. Kui oma  aias ma lõhnu peaaegu ei tunne, siis võõras aias õnneks ikka veel tunnen.

Floksid pole küll päris minu lilled, aga need sordid tahan küll endale kunagi soetada.
Pleasant Feelings, õitseb, ei ole ära õitsenud :)

 Kah üsna mittefloksilik, oli vist Purple Feelings, peab kontrollima

 Pure Feelings

Mõnus tunnike aiainimeste seltskonnas, natuke rohevahetust ka, jaapani kevadmagun ja kanada leedri paljasjuurne võsu, millega hakkamasaamises ma kindel pole, sest olude sunnil vedeleb juba neljandat päeva veevannis. Koju jõudsin kell üksteist öösel, kutsikas oli majapidamise totaalselt sassi keeranud, aga koristama ei hakanudki, nagunii pidi järgmine päev samasugune tulema.
Laupäeva hommikul siis kõigepealt Deia juurde, oma auto jätsin sinna, sest autojuhtimise raske töö võttis Deia, hea inimene seekord enda kanda. Kokkutulekust ei hakkagi kirjutama, see oli nii mõnus, kahju ainult, et me nii hilja kohale jõudsime. Aiasõbras olin ma juba eelnevalt alla andnud ja nimekirja teinud, õnnestus ka enam-vähem selle piiridesse jääda. Päevaliiliad said tänu heale hinnapakkumisele tõhusat täiendust ja paar puud-põõsast ka. Impulsiivne soetamine oli aga haledalt abi palunud hüljatud kiisupoeg, kelle Lepatriinu kinni püüdis ja kelle iseeneselegi ootamatult endale jätta otsustasin. Tsiili juures püüdsime leidlast algul kastis hoida, aga see talle suuremat ei meeldinud. Näljane oli lapsuke ka kohutaval kombel. Improviseeritud pesunöörijupist traksid hoidsid kassikese kenasti ohjes ja ei lasknud tal hirmust põõsasse putkata. Eelseisva pika sõidu suhtes oli küll natuke kõhe, sest senise kogemuse põhjal kassidele väga ei meeldi autoga sõita. Aga kõik kulges üllatavalt sujuvalt, soojas autos villase pleedi sees hakkas peatselt tööle nurrmootor ja vaheldumisi nurrudes, tukkudes ja vahel ka ühest sülest teise matkates kojusõit läkski. Minu punane kõuts läks peale M lahkumist salapäraselt kaotsi ja eks ta rohkem M kass oligi. Seetõttu oli hiirekuninga ametikoht meie majas täiesti vaba.
Põrgulikult valutav selg ei lasknud Tsiili kallakutel eriti kõndida, seetõttu ringi vaadata eriti ei saanudki. Aga peamine oli ju nagunii inimestega kokku saada ja küll tuleb ette ka paremas olekus Tartumaa külastusi. Pilte tegin ka vaid paar tükki.

Seljaga läks asi paraku ainult hullemaks, kahe päevaga kaheksasada kilomeetrit autos ei meeldinud juba eelnevalt valutanud kohale mitte põrmugi ja kui teised eile mõnuga juba istutasid, siis mina lamasin, oigasin ja mängisin kassipojaga. Kuidagimoodi longates sain siiski taimed autost välja hoiuplatsile ja käruga ka saunapuud toodud, sauna köetud. Soojendamine natuke aitas, aga paremale jalale toetumine ja vähegi järsemate liigutuste tegemine pole endiselt hea mõte.
Kogu see mitmest kohast kokkuhamsterdatud potsikulaviin ootab istutamist, aga enne ei lasknud istutada põud, nüüd selg ehk loll on see, kes põhjust ei leia. Hortensia on kasvukohas, aga ülejäänud on pottides. Kuna muud teha ei saanud, on kõik vähemalt korralikult sildistatud ja istutusnimekirja kantud :)

Aiakutsika leidsin vahepeal lillekastist, teda ei paista liilialõhn häirivat

Ja aiakiisu Aalu kohaneb kenasti, suurtele koertele öeldakse kähh ja kõhh, kui nad liiga uudishimulikuks muutuvad ja täna kasutati Bella selga juba vahepeatuseks toolilt maha. 55-kilone koer ei saanud vist arugi, et kassipoeg talle vahepeal selga maandus.

Ning nii suhtlejat kassi, kes sülle ja õlale kipub ning laupäeval viimase suitsupeatuse ajal lausa mööda jalga üles ronis, et taas sülle pääseda, pole mul küll varem olnud.
Nüüd aga on peamine asi oma selg nädalavahetusel toimuvateks Ellamaa aianduspäevadeks toimima saada. Potsikutega ei juhtu selle ajaga midagi.

Sild üle vaevavete

sai täna valmis. Pikk hoovõtt, tegelikult tunnike tööd. Selline lihtne purre, mis ajas kenasti halliks tõmbuma hakkab.
Vaade ühelt poolt

ja teiselt poolt

Loodusliku tiigi veetase on kevadega võrreldes langenud üle kahe meetri, aga sellepärast ma sinna kiletiiki küll tegema ei hakka. Lihtsalt on selline aasta.
Kokkuahnitsetud taimed ja need, mida veel juurde ahnitsetakse, hakkavad enamuses elama sellises kodus. Vasakpoolne palk on ajutine, selleks, et meie tuuled katet küla peale ei viiks. Ja parempoolne pakurida areneb edasi sedamööda, kuidas ma pakke leian ja vedada viitsin

Vahel tahaks endale küll mingi kõva asjaga piki peakolu koputada, et miks sa neid uusi asju teed, kui oled olemasolemate korrashoidmisegagi hädas...aga mida teha, kui uue asja tegemine ja kasvamine annab hoopis suurema rahuldustunde kui vanast killustikualast umbrohu väljakatkumine :D. No umbes augusti keskpaigaks saab aia peaaegu umbrohuvabaks ka tavaliselt.
Täna tegin ära järelhaagise ülevaatuse ja kui nüüd natuke veel ehitada, peaks olema sõiduk, millega taimeüritustel käia. Mitte et see mulle meeldiks, aga teatud kohtades lihtsalt tuleb kohal olla. 
M lahkumisest saab homme juba kuu, aga mulle ei ole siiani kohale jõudnud, et ta ei tule.

Suvi algab augustis

...sest enne seda on olnud lõppematu rabelemine, meeletu üleväsimus ja mustav masendus. Alles nüüd hakkan kuulma ritsikate sirinat, märkan õhtute leebet mahedust ja järjest juurde puhkevaid õisi. Saatus sokutas mulle seljvalu. Ei teinud endale liiga. Oskasin eile naabrimehe juures logule toolile istuda ja sabakondiga vastu maad potsatada. Tänu sellele püsisin täna arvuti juures ja tegin uuesti valmis asenduse ärapätsatud pojengikataloogidele. Roosipiltidega ei hakanud jamama, need lähevad aiafirma nomenklatuurist välja, sest kõigega üksinda tegeleda ei jõua ja nendega on kõige rohkem tööd. Samuti on roositurul kõige rohkem ebaausat konkurentsi.
Õhtul andis isegi natuke fotokaga aias ringi luusida. värve vaadata ja lõhnu nuusutada. Täiesti inetu on see, et ise parfüümipoes elades enam lõhnu ei tunne, umbes nagu omaenda lõhnaõli ei tunne. Aiakülastajad on öelnud, et aed lõhnab üleni, aga mina pean minema roose nuusutama, et seda tunda :(. Flaming Peace õied on lapsepea suurused

 Aga minu lemmik, täiesti mitteroosilik Modern Art ei lõhna.

Päevaliiliatest ei tea ma midagi, neid on palju. Teaksin, kui viitsiksin nimekirjaga googeldada. Aga ei viitsi. Las nad olla praegu sordinimedeta. Ma ei suuda kogu aeg asjalik olla.

Grillmaja sai täpselt õige koha peale, ainult seal on õhtupäikest, mujal varjavad selle suured puud. Kõrged püsikud peidavad majapidamistsooni täiesti.

Grillmaja taha tegin koopa. Pärnade oksad langevad maani ja lihtsalt niisama nakitsesin kääridega osa ära ja niitsin muru ära.

Tiigi ääres õitseb pisike, aga maruvahva spigelia marilandica, eestikeelne nimi puudub. Näis, kuidas ta talvele vastu peab, Aiasõbrast kevadel saadud.

 See tegelane on üle kahe meetri kõrge ja ei tutvustanud ennast. Silt kadunud.

Askleepias on hommikust õhtuni mesimumme täis.

 

Alles nüüd puhkevad esimesed talvitunud laialehised hortensiad ja kuivuse tõttu on õied ülitillukesed.

See jõle umbrohi aga ei vaja kasvamiseks mingit mulda ega vett, mul on kõik killustikukatted seda täis. Kasvab kiirusega pool meetrit päevas ja nii kenade puhaste juurtega killustikust välja tulebki. Õitseb natuke võilille meenutavate kollaste õitega. Väga väkk asi.