Pojengidest, täiesti valel aastaajal

Vanimad pojengid minu aias on vähemalt sama vanad kui mina, mulle tundub, et nad olid olemas juba siis, kui ma ise olin laps. Kasvasid tollase veranda akna all. Olen püüdnud netist infot leida, suure tõenäosusega on kolm neist vanad taluaiapojengid Rubra Plena, Rosea Plena ja Alba Plena - päris kindel ma siiski pole, sest mõnede pojengide õied näevad minutaolise botaanilise kretiini jaoks üsnagi üheülbalised välja. Nimetan neid siiski edaspidi nende nimedega.
2004.aastal tuli need pojengid oma vanast asukohast seoses maja kapitaalremondiga välja kaevata. Kuna sel ajal polnud aiandus kindlasti mu huvide esikümneski mitte, ei suutnud neile tükil ajal kohta välja mõelda. Vedelesid pea kuu aega koos mättaga keset õue. Lõpuks istutasin nad veel valesti maha ka, sest lollike oli kuskilt lugenud, et pojengile tuleb kaevata sügav auk. Lollike siis kaevaski sügava augu, istutas pojengid sinna põhja ja kuhjas hunniku mulda otsa :D. Vanad visa hingega lilled jäid siiski ellu ja mõned aastad hiljem hakkasid vapralt ka õitsema.

Tükil ajal arvasin, et pojeng ei ole minu lill. Esiteks, see roppsügava augu kaevamine meie kivisesse maasse polnud üldsegi lihtne. Teiseks tundus see ooteaeg istutamisest õitsemiseni hirmpikk olevat, roosidega oli hoopis hõlpsam, kevadel istutad ja juulis näed juba õisi.
Tundub, et aiandus õpetab muude heade asjade hulgas rahututele ja kärsitutele inimestele ka kannatlikkust. Igatahes hakkas vaikselt pojenge juurde siginema. Karl Rosenfeld, üks nimetu punane (müügis nimega pojeng, punane...). Eelmisel aastal Hansaplandist soetatud Coral Charm ja Bowl of Beauty. Sel aastal Muhedikult saadud kolm. Laatadelt üht-teist näppu jäänud. Ja korraga oli pojenge äkki palju ja mis just veel potis polnud,  kasvasid vales kohas. Olen selle koha pealt Muhedikuga täiesti nõus, et pojengi koht ei ole segaistutuses, selleks on ta liiga võimas ja domineeriv tegelane.

Egas midagi. Kuigi pojengidele meeldiks kasvada lähimad sada aastat sama koha peal, tuli ümberistutamine siiski ette võtta. Venna tallist sai kottidega kõdusõnnikut toodud, pojengidele valitud kena plats kohas, kuhu ma aeda iialgi laienevat ei arvanud ja M kaevas hunniku auke. Pojengid said uue kodu. Pildistada seda pole mõtet, sest praegu on seal näha peamiselt märkimistokid.

Loo võiks iseenesest ju selleks aastaks lõpetatuks lugeda, kui ma paar nädalat tagasi poleks Selverist korvi kahmanud üht soome aiaajakirja ja pärast artiklite läbilappamist poleks liigselt reklaamidesse süvenenud, leides muu hulgas ka koha, mis müübki peamiselt pojenge ja natuke ka käpalisi. Kohale tormata poleks olnud mõtet, esiteks asub Taivassalo Helsinkist rohkem kui 200 km kaugusel, bensiinikulu ja laevapiletid oleksid moodustanud nii kopsaka summa, et see poleks iial end ära tasunud, pealegi olid neil põnevamad asjad selleks aastaks nagunii otsas, sügis ju. Kuigi ka allesjäänu oli üpris põnev ja hinnad puispojengidel ja Itoh-hübriididel pea kaks korda odavamad kui Eestis (kuigi jah, neil on olemas nii 7-eurone kui 146-eurone pojeng).
Nüüd siis ootan proovisaadetist, mis homme-ülehomme kullerpostiga saabuma peaks. Muu hulgas peaksid saabuma sellised imelised kaunitarid nagu Ewelina:

Cheddar Cold

Eden´s Parfume

Copper Kettle

ja eks siis saab jälle auke kaevata ning sõnnikupuudust meil teatavasti ei ole :D. Järgmisel kevadel siis näeb, milline pojengipõld välja nägema hakkab...
Ning veelkord sain kinnituse sellele, et aednikud on natuke ikka teistmoodi mõtlevad inimesed...kui sain eile hommikul kinnitusmeili, et pakk hakkas Lääne-Soomest Helsinki poole liikuma, pistsin kisama, et ma pole ju veel midagi maksnudki...vastuseks sain, et arve on pakis, kui kaup käes. kanna raha üle. Ja nii täiesti tundmatute inimeste vahel.

S***a kah ja muid saavutusi

Et mis hunnik see on...

ega vastust võib juba pealkirjast mõistatada, tegemist on sulaselge varandusega ehk puhta hobusesõnnikuga (varandusega juba seetõttu, et viimati maksis 45-liitrine granuleeritud hobusesõnniku kott aiapoodides kusagil viie euro kanti ja ma isegi ei oska arvata, kui palju liitreid selles hunnikus on). Aga miks need liitrid keset meie sissesõiduteed on - eks ikka seepärast, et väiksemat autot kui selline, mis ei tahtnud ilma naabrite juurde minemata kaadrisse mahtuda, polnud vennal välja pakkuda.

No ja kuna selle 15 meetri pikkuse jurakaga sai meie õuel sõita ainult ühes suunas, siis sai ka kallutada ainult ühte kohta ja mida teha, kui sinna see sõnnikuhunnik lihtsalt ei mahtunud...õnneks on meil võimalik vähemalt teiselt poolt välja saada, muidu oleks vend koos rekkaga lihtsalt siia pidanud jääma.
Nüüdne seis on siis selline, et M viskab kottpimedas ja kaevurilambikesega sõnnikut, et hommikuks sissesõidutee puhtaks saada, aga vähemalt väetisemure on küll mitmeks aastaks murtud...

Aga ühe asja pooleldi valmissaamisega on hoobelda ka, juba eilsest õhtust, kaua tehtud, kaunikene, aga majaesine okaspuuala on nüüd siis lõpuks õigetes mõõtudes valmis. Kui nüüd natuke ajalukku minna, siis 2004.aastal nägi see koht välja sedasi:

Järgmised pildid leidsin 2007.a. maikuust

Pilt sellest kuu aja tagant, kuupäev 28.august, suur segadus pildil põõsa taha jäänud,

ja eile õhtul sai siis paika viimane kergkruusakott ja kogu see ca 100m2 suurune ala on nüüd katte all, pildid ei tulnud eilses hämaruses küll enam suuremad asjad

suur tükk taas enam-vähem korda ja hooldusvabaks saanud. Ja üleüldse, kui tekib tunne, et midagi ei jõua ja miski ei saa eales valmis, on päris hea, kui vahelduseks vanu pilte kõrvale panna on :). Teha on nüüd veel kahe kergkruusaala vaheline teeosa, aga sellega pole kiiret kuhugi ja ei juhtu ka midagi, kui see kevadeks jääb.

Sügise esimesed päevad

Kalendrisügis on seega alanud. Juba mõned päevad. Tänane ilm oli küll imeline, soe, tuuletu, päikeseline. Päikesepoolsel majaküljel oli päris paras pluusiväel askeldada. Võttes arvesse, et terve eelmise nädala sadas vihma, suur tiik ajab üle ääre ja mul on tõsine mure, et niimoodi saan lahti enamusest oma kaldataimedest, mis just päris veetaimed ei ole. Varasematel aegadel olen sellist uputust näinud vaid kevadise lumesulamise ajal.
Kummaliselt käituvad ka taimed, näiteks hakkab õitsema bergeenia ja üsna mitu hostat.
Ära sai mullatud tasapisi 53 roosiühikut. Siis ei saanud otsa mitte viitsimine, vaid traktori käru rehv. Tuleb taas tööriistamarketit külastada. Hullem lugu on, et otsa hakkab saama ka muld ja tuleb kibekiiresti hakata enne talve uut hunnikut tekitama, muidu jäävad roosid tekita, hirmkalli kotimullaga ka ausalt öeldes ei raatsi mullata. Jääks natuke puudu, siis veel...
Rooside õienupud said tormis ja vihmas küll kõvasti kannatada, kuid osa õitseb reipalt edasi.

Lugesin kusagilt, et võõrasemad pidid kestma ainult suve keskpaigani...no meil siis on alles suve keskpaik. Ma olen tohutult niru pottide ja amplitega sekeldaja, ikka nad kipuvad meelest minema ja läbi kuivama, aga see võõrasemapotsik õitseb uhkelt aprilli viimastest päevadest saadik.

Saared ja hobukastan on lehed maha visanud. Ka kased näevad juba kaunus rääbakad välja. Vaher hakkab kollakaks tõmbuma, kuid suured pärnad sügisvärve veel ei näita.

Värvide vikerkaar

Et kõik päris ausalt ära rääkida, alustasime eile Võhma Juurikale minekuga. Jõudsime kohale ka. Oli see üks äraütlemata armas üritus. Ei mingit suurt laadamöllu, parasjagu suurel platsil põnevaid taimi ja toredaid inimesi. Auto sai ka suhteliselt lähedale jätta, seega ei pidanud lillepotte ja mugulaid, higi otsa ees, pikka maad tassima. Teistpidi oli see muidugi väheke ohtlik ka, panid aga saagi autosse ja läksid uuele ringile, ikka ja jälle jäi midagi näppu.

Edasi viis teekond mitte põhja kodu poole, vaid hoopis lõuna poole. Sinna, kus tiikides ujub taevas ja alati mõni vikerkaar varuks on.

Mingi nõiavärk igatahes selle Muhedike aia ja majaga on, sest ajataju kaob seal jäljetult. Minnes korrutasime üksteisele pidevalt, et täna kauaks ei jää ja hakkame normaalsel ajal koju minema...lõppkokkuvõttes jõudsime koju ikka kella nelja paiku hommikul ja tule magamistoas kustutasin napilt enne viit. Täna oli väheke läbipekstud tunne küll, aga sellest hoolimata sai kogu kokkuhamsterdatud saak, mille nimekiri oli lõpuks poolteist A4 lehekülge pikk, ka maha istutatud, mitte ühtki taime ega mugulat pole ripakil. Ainukesena läksid pottidega "lasteaeda" hostad, millele mul sel aastal veel kohta ei ole.
Aega jäi isegi oma aia värvide ja õitsejate nautimiseks. Mu suurjärvistu on peale eelmise nädala paduvihmasid üleajamise äärel, aga roosa vesiroos õitseb vapralt edasi.

Säravaid värve annavad nii suvelilled

Ja ka osa püsikuid on alles oma tõelist ilu näitamas. Õitsemist alustab alles krüsanteem

 ja see eelmiselt aastal Sarastrost saadud taim, mille nimetuse kohal on mul hetkel mäluauk, on üks fantastiline sügisene õitseja, kes alles alustab:

 Neid tegelasi ma ka hetkel ei viitsi aiapäevikust otsida...

 Ussitatar õitseb juba juulist saadik

 Puhkenud on viltuse kilpkonnalille esimesed õied

 Hortensia "Vanilla Fraise", mis puhkes õrnroosana, on nüüd suisa punane

 Sügislille puhmikuid on terve õu täis

Raitaster, rohkem kui meetrikõrgune põõsas, kuid õis tilluke ja õrn. Kuid neid on tulemas palju.

 Männas-neiusilm on ka üks pikaajaline õitseja

ja puhkeda jõudis ka üks rosaariumi kaunimaid uustulnukaid, "Modern Art"

Nüüd aga lähen varakult magama, eelmine poolik öö paneb haigutama.

Mõõõõnus...

oli tänane päev, sellest hoolimata, et maa lirtsus ikka veel eile maha sadanud veeuputusest. Täna see-eest suutis isegi nädal aega õues tuuldunud pesu lõpuks ära kuivada. Päike oli lausa südasuviselt kuum ja kuigi varjus vaid kuusteist kraadi, sai tegelikult terve päeva lühikeste varrukatega pluusis ringi kolatud. Lihtsalt mõnulesin, nokkisin natuke siit ja sealt, koristasin terrassi, istutasin maha kõik tulbisibulad,  pesin uue laari pesu, lugesin terrassil lebotades läbi kõik lugemata (aia)ajakirjad, nii vene- kui inglisekeelsed. Imetlesin roose, sest mõned uustulnukad on alles nüüd korralikult õitsema hakanud.
Flaming Peace

Guna

Rugelda

Vahepeal sai sujuvalt ka neli kärutäit akakapsast künkanõlvale transporditud, las laiutab seal. Peenardesse sai natuke ruumi juurde.
Õhtupoolikul otsustas M seenele minna. Kuna ta teab mu sügavat vastikust igasuguse koriluse vastu, siis ta isegi ei hakanud mind kaasa kutsuma. Võttis hoopis koera kaasa. Selgus, et koer ei arva korilusest sugugi rohkem kui mina, sest poole tunni pärast avastasin õuelt rahulikult põõnutava peni, mees aga oli endiselt metsas. Igaks juhuks helistasin ja ütlesin, et ärgu koera otsima hakaku, see ammu kodus koti peal...
Seente puhastamine ja kupatamine jäi siiski mulle, õnneks neid ei olnud väga palju ja mulle meeldib männiriisikate lõhn, samuti on need pea ainukesed seened, mida ma väikeses koguses nõus sööma olen.

Õue peal aga kasvavad meil hoopis sellised seened, mis sugugi mitte isu ei ärata:

Seentepuhastamise kõrvalt keerasin kokku ühe üsnagi iseäralise õunakoogi, tavapärastest oli lihtsalt kõriauguni, surfasin netis ja kokaraamatutes ja panin mitmest retseptist midagi kokku, nüüd tuleb see ka kirja panna, sest tulemus sai üllatavalt hea, koogisõber ainult mõmises mõnust ja isegi mina ise sõin terve tüki:
50 grammi võid
100 ml suhkrut
3 muna
5 spl mett
600 g 5% kohupiimapastat
150 ml mannat
2 tl küpsetuspulbrit
5 suurt õuna (suveõunad, nime ei tea, meie praegused õunapuud on kõik nimetud ja kasvavad kusagil võsas, kuhu kunagi on õunasüda visatud)
Küpsetada 180 kraadi juures 60 minutit.
Kui ma tainast kausist vormi kallasin, olid küll hetkeks kahtlused kallal, sest segu oli vedel nagu supp. Aga küpses ikka koogiks.

Käidud ja nähtud

Koduõue tegemiste ja tiheda palgatöö kõrval on vahel ikka ka mujale jõutud.
Laupäevane päev möödus Tallinna Botaanikaaias, kohas, kuhu ma jälle vist kaks aastat pole jõudnud. Asub teatavasti teisel pool pealinna, sõitmine võtab kole kaua aega, vaba aega nagunii vähe jnejnejne. Ega poleks jõudnudki, kui roosiklubi oma sügisüritust seal korraldanud poleks. Mina kui roosiklubi värske liige ka kutsutud. Oli päris tore, sest üks asi on omapäid Botaanikaaias hulkuda, teine asi aga giidiga ekskursioon. Uusi kasvuhooneid tutvustas meile üks kena daam, kelle nime ma juba ei mäleta, aga väga huvitav oli

...avamaaväljapanekutel kõndis kaasas Olev Abner ja rosaariumis võttis meid käekõrvale juba rosaariumi hing ja ema Else Liventaal. Oli põnev ja huvitav päev, peale piknikku räägiti rooside haigustest ja rooside ettevalmistamisest talveks...mul oli pidevalt tunne, et küll oli hea loll olla, ma pole kunagi roosidega nii palju vaeva näinud. Aga eks suur esindusaed on ka midagi muud kui minu nurgatagune elamine, kus äraõitsenud õied ja natuke tahmlaiksust kedagi ei sega. Hulganisti infot sai eesti rooside kohta, mille kohta on netist väga vähe leida. Rein Joost soovitas Vello Veski raamatut, aga see on välja antud aastal 1972 ja ma isegi ei oska seda kusagilt otsida...ja peale seda on ka aeg edasi läinud. Igatahes oli üks äraütlemata tore ja huvitav päev, isegi ilmataat soosis meid, sest vihma hakkas alles vastu õhtut sadama.

Kolmapäeval oli tööasjus vaja sõita Pärnusse ja kui asjad aetud, jäi natuke aega ka sealkandi taimemüükide ülevaatamiseks. Esimesena sai pilk peale heidetud Neeva aiale. Valik oli sealgi muidugi sügisene, aga kaasa sai tiibeti priimula, ühe põnevat värvi idamaguna, kõrreliselehise iirise (iris graminea) ja näppu jäi ka üks imelik roos, mida peaks asjatundjatele näitama, müüdi teda rosa chinensis viridiflora nime all ja üldiselt nägi ka väga viridiflora moodi välja, ainult õied olid roosad, need viridiflorad, mida ma seni näinud olen, on olnud roheliste õitega. Leidsin ka otsitud aedhortensia Pinky Winky.
Koduteel astusime läbi Halingal asuvast Viivi Lepiku aiast,

aed oli noor, aga palju tööd tehtud. Kaasa sain mõned siberi iirised, soo-iirise (Iris spuria), kõrreliselehise iirise (Iris graminea) , kuriili kobarpea (Ligularia hodsonii). Ning heale sõbrale kompass-vaigulille.
Pagasiruum just täis ei saanud, aga hea meel oli ostetud üle küll.
Eile õhtul sai kogu saak ka maha istutatud, nii et täna on vaim valmis muudeks asjadeks. Ja istutamist vajavad veel vahepeal hamsterdatud tulbid, nartsissid ja püvililled. 

Tähtaegselt valmis

Mõnikord on päris hea, kui enesele lisaks plaanidele ka mõni tähtaeg paika panna. Et näiteks idakülg peaks nädalaga valmis saama. Mu vanavanaema oleks eelmise nädala ilma kohta öelnud, et oli teine nagu tite tagumik, iga natukese aja tagant sadas midagi märga alla ja asjad ei edenenud üldse mitte kiiresti. Aga täna ta lõpuks siiski enam-vähem valmis sai. Selles mõttes enam-vähem, et taimedele on seal veel ohtrasti ruumi, paika jäid peenras olnud vanad olijad, juurde kolisid mujal kitsaks jäänud kohtadest helmikpöörised, astilbed ja ageratina "Chocolate". Ja kahe tee ühenduskohta tuleb betooni valada.  Mismoodi see koht veel nädal aega tagasi välja nägi, näeb eelmise postituse kuuendalt ja seitsmendalt pildilt. Tänase seisuga on pildid sellised.
Sellist pilti näeb aia poole tulija:

Selline avaneb maja nurgal asuvast väravakaarest tagasi vaadates

Sellest aspektist metsaserval näevad me maja küll peamiselt kitsed ja rebased, aga miks neile ei võiks kena pilt avaneda. Vastu valgust tehtud pilt on natuke liiga tume, aga ma ei viitsi pilditöötlusega mängida.

Ja lõpuks vaade ülevalt rõdult, must riba killustiku ümber ei ole peenar, vaid sinna on külvatud juba muruseeme,seal oli pinnast natuke tõsta vaja.

Mind kiita ei ole mõtet, minu roll oli planeerimine, taimede ostmine, istutamine ja kangaga katmine. Kõik suured ja rasked tööd tegi ära mu ülitubli abimees. Ehk nagu vanarahvas ütlevat, üks asjalik meesterahvas on majapidamises hädatarvilik riistapuu :)