26. september 2010

Eilne ilm oli vähemalt imeline ja koju tagasisaabumise shokk polnudki väga suur, kuigi reisiväsimus kontides. Aed muidugi nägi välja nii, nagu näevad välja aiad, kus keegi pole mitu nädalat käinudki. Mis ka tõsi oli, õhtuti kipub juba pime olema, eelmisel nädalavahetusel olevat vihma ladistanud. Igatahes suur tiik on vett pea ääreni täis ja selle kahemeetrist sügavust ei oskaks enam aimatagi.
Peale muruniitmise ei jõudnud eile midagi ja sellestki jäi osa tänaseks. Täna said veel maasse poolteist ööpäeva vihmaveetünnis ligunenud siberlased, nartsissid Altruist ja Yellow Cheerfulness ja sadakond krookusesibulat varakevadiseks silmarõõmuks. Rohkem ei viitsinud, jube külm oli, suurt üle kümne kraadi ei tõusnudki ja vinge tuul tegi asja veel hullemaks. Kõikjal laiutava umbrohu suhtes tuleb vist loota, et ühel päeval koristab selle külm, minust küll sellise ilmaga rohijat ei ole.
Mets on hõredamaks muutumas, saared ja toomingad täiesti paljad, osa kaski ka. Aga roosid õitsevad veel ja eriti rikkalikult on sel aastal hilise ärkamisega olnud põõsasmaranate õiemerd. Krüsanteemidel on õiepungad, näis, kas jõuavad puhkeda. Kurb on see, et kumbki Sarastrost ostetud krüsanteemidest omal jõul püsti ei seisa ja vajavad toestamist. Üldse kipuvad taimed sel aastal maad mööda roomama, dekoratiivfüüsal on laternaid täis, aga kõik mööda maad laiali.

Kured kogunevad parvedesse ja huikavad puudelatvade kohal. Sügis on käes.

12. september 2010

Pühapäevane

Eilne ilm väljasolemist ei soosinud, hommikul tuli rasket ja tihedat vihma ja peale seda oli kõik nii märg, et lirtsus. Väljaskäimine piirdus autoni lippamisega, et õhtusele kontserdile minna. Õnneks oli Tallinnas ilus õhtu.
Tänagi oli peale väheseks jäänud unega ööd tunne, et ei mingeid aiatöid, siiski meelitas kella poole üheteistkümne paiku paistma hakanud päike õue. Kauaks seda päikest ei näidatud, midagi tehtud sai siiski. Üks lõkkeasemetest puhtaks põletatud. Vesiroosid suurde tiiki kolitud. Krookused ja märtsikellukesed maha istutatud - krookuseid peaks veel hankima, kui aega jääb. Ülekäte läinud mairoosi taltsutatud, näpuotsad siiamaani valusad. Viimane püsikupeenar turbaga kaetud. Niita oleks vaja, aga niiduki veorihm on kohe-kohe katkemas ja Stokkerist saab uue alles uuel nädalal. Kuuris pillapalla olnud lillepotid ära sorteeritud ja riiulisse pandud. Lepatriinu tegeles oma "lemmiktegevusega", mahalangenud puude tükeldamise ja likvideerimisega, seekord siiski maa peal, majast eemal oli üks saar millalgi pikali kukkunud. Nii nipet-näpet see päev läkski ja kella viie paiku hakkas taas vihma sadama.
Pärnad on juba kullapurused ja parkla lehti täis. Lehti langeb ka saarelt, seega pole öökülmad enam kaugel. Praegu on küll veel soe, aga nädala sees tuleb toalilled vist siiski tuppa transportida.

6. september 2010

Sinine esmaspäev

Mõni päev lihtsalt on mornim kui teine, eriti kui sellele eelneb miskipärast halvasti magatud öö ja väljapuhkamata olemine ja pärastlõunal on tunne, et kohe kukub nina klaviatuuri ja üleüldse olen ma saamatu ega saa millegagi hakkama...aga natuke aitab siis vanades piltides sorimine ja uutega kõrvutipanek ja olukord ei olegi enam nii lootusetu...vasakpoolsed pildid aastast 2007, kui praktiliselt kõik oli halvasti, vähidiagnoos, purunemise viimasel piiril olev kooselu, segased tööasjad... ja parempoolsed sellest suvest. kohad samad.



5. september 2010

Septembrikuu esimene

Laupäeva hommik ei tundunud eriti ahvatlev. Kraadiklaas näitas ainult kümme kraadi ja enese õuesundimisele kulus kaks tundi. Vähemalt vaatasin selle aja jooksul Aiasaadet, kuigi seegi eriti ei stimuleerinud, ilus oli vaadata küll, aga tekitas pigem tunde, et selliseid asju mina nagunii teha ei jaksa ega suuda...
 Kõigepealt tuli üle vaadata paari viimase päeva tormikahjud. Kui augustitormid läksid meist kaarega mööda, siis seekord saime natuke sasida. Tormipoisid olid tükkideks lammutanud ja mööda õue laiali loopinud plastikust kompostikasti, igal pool vedeles saare-, pärna- ja kaselehti ning oksajuppe ning ka mõned püsikud olid korralikult pihta saanud. Ageratina "Chocolate" tükkideks rebitud, krüsanteemid maha murtud ja moosesepõõsa oleks keegi nagu vikatiga maha niitnud. Ehk jäävad ellu, kuigi jah, püsiku- ja oksatükke vedeleb kõikjal laias kaares siiamaani, suur tiik on oksasodi täis ja lisaks oli torm sinna tassinud prügikasti koos sisuga grilli juurest :(.
Roosidel polnud õnneks häda midagi. Ritausma teise õitsemise õied on esimestest hoopis tumedamad. Ka teised roosid on õienuppe täis ja juba pikemat aega, osa kipub lausa nupus närtsima, sest õitsemiseks oli vahepeal liiga külm.
Suurem sodi kokku korjatud (väiksema eest hoolitseb muruniiduk), tassisin kangarulli kuuri alt välja ja hakkasin juurdelõikusega tegelema. See ennemuistsest ajast jäänud mööbli vaheriie on end pinnakattematerjalina 100% õigustanud, ei idane, ei mädane, laseb läbi vee, aga mitte umbrohu ja erinevalt paberist ei haaku sinna ka seemnetega rändav umbrohi. Kõigepealt said katte Põltsamaalt pärit roosid, kangas+turvas, seda peenart ma pildistada unustasin.
Edasi juurdelõikus, roomamine ja katmine jätkus, mina lõikasin ja laotasin kangast ja Lepatriinusõber vedas ja laotas killustikku. Nii said korda nii mõnedki räämas olnud nurgakesed, kus kõigele lisaks veel ka hullult kehv niita oli. Nüüd on hoopis ilusam ja kui vihm veel killustiku puhtaks peseb, saab veel ilusam olema.

Osa killustikku vedasid Lepatriinud ka sissesõidutee aukudesse, nii et kokku oli see kivikogus ikka üsna suur, mis ära laotatud sai, kuhi kahanes päris jõudsalt.
See suvi on ikka kummaline olnud, algul pikalt külm kevad ja sellele järgnenud troopikailm on mõnedele taimedele väga veidralt mõjunud, näiteks maranad hakkasid õitsema alles augusti teisel poolel. Ja nagu öeldud, rooside teine õitsemine pole siiamaani õieti alanud. Palun võililli mitte vaadata, sest rohida ma küll ei jõudnud :).
Peale seda katmismaratoni ja laupäevaõhtust sauna magasin endale täiesti ebaiseloomulikult pühapäeval kella kümneni. Hommikukohvi joodud, ajasin traka kuurist välja ja ladusin käru puid täis. Puud koos pottidega vihmaveenõudesse ligunema, ise auke kaevama. Täiesti müstiline, sain peaaegu kõik augud sinna, kuhu tahtsin, see on meie kivisel krundil väga ebaharilik, tavaliselt tuleb ikka paar-kolm kohta enne läbi katsetada, kui kuhugi augu maasse saab, Täna vedas.
Viis erinevat mändi, kaks pihlakat - Koehne ja Vilmorini, kirjulehine jalakas, must leeder, kaks nulgu, kadakas Blue Alps, forsüütiad, soolapuu, kukerpuu, niimoodi ei tundugi nii palju, aga tegelikult mässasin terve päeva. Metsaalused puud said katteks kanga ja kooremultshi, õuepealsed kanga ja killustiku. Lõpuks laotasin laiali veel sügisväetise ja viimase asjana korrastasime veel Lepatriinuga valge sireli alust, sinna sai katteks esiku põrandalt üles tõmmatud vana linoleum :D, peale killustik ja sealt ei tohiks küll nüüd enam ükski naat läbi pääseda.
Püsikupeenra katmiseni ei jõudnud,

 aga küll jõuab, seda enam, et sinna peab enne veel paar delfiiniumi istutama. Mis on hetkel alles Deia aias kastis.
Minu enda peenratagune on üpris tühi, kuus põõsakest veel istutamata ja needki iseseisvaks eluks vist veel noorevõitu, näis, millele veel koha leiab - või talvituvad potis.
 Posted by Picasa

3. september 2010

Tormine

Kaks päeva järjest on vihma nutujoad vastu aknaid peksnud ja maksimaalne õhutemperatuur olnud  üheksa kraadi. Väljas. Puid painutav ja õue mööda asju loopiv tuul tegi asja veel hullemaks. Sees oli koju jõudes 18,1, mis vähemalt minu jaoks võrdub külmkapiga.
Tunne on täpselt selline:


Oli imeline, imeilus ja imesoe suvi. Kus tõesti sai aknad lahti teha juunis ja sulgeda augustis. Kus kogu aeg oli soe ja mõnus. Kus sai kanda suveriideid, mis muul ajal kapis vaid soojade maade tarbeks seisavad ja ei pidanud ühtegi jälki vatti selga toppima.
Ma olen vist ikka lootusetult valesse kliimasse sündinud. Muidugi, seda viga on tänapäeval võimalik parandada.
Vähemalt on midagi head mäletada. Ehk aitab see pimeda ja külma aja üle elada.

1. september 2010

Püsikumaratoni lõpp

Peale kaht enam-vähem talutava temperatuuriga õhtupoolikut õnnestus suurem osa püsikualast valmis saada. Kõik vedelevad püsikututsakad ka ära istutada. Mõned ka ümber istutada. Deia delfiiniumi jaoks on veel koht olemas, aga rohkem ei mahu küll midagi.
Jäänud on veel mõned puud ja kümmekond põõsast. Viimased lähevad ilmselt pottidega maasse, kui see rohi viimaks ometi kasvamise ära lõpetab. Kohti mul nende jaoks praegu ei ole ja ei suuda hetkel ka välja mõelda. Ja üleüldse on tunne, et enam pole mitte millegi jaoks kohta ja ma ei taha enam ühtegi peenart juurde teha. Juba praegu kipub asi hoomatavuse piiridest minu jaoks välja libisema. Mare mainis vist ühes kommentaaris, et kui mõni koht korda teha, hakatakse seal ka käima...meie aias see küll ei kehti. Käiakse ainult kindlates kohtades ja nii juba aastaid. Isegi õuegrilli on sel aastal vaid kolm korda kasutatud, üks kord mais ja kaks korda augustis.  Oleme sel aastal niidetavat ala üksjagu kokku tõmmanud ja pole sellest keegi puudust tundnud, käidi seal enne ainult murutraktoriga ja nüüd lihtsalt ei käida üldse. Lisaks olen aiast avastanud nii mõnegi kaugemal oleva põõsa või püsiku, mis on täiesti märkamatult ära õitsenud ja mul pole halli aimugi, millised ta õied välja nägid. Nii et jääme mõistlikkuse ja haaratavuse piirimaile.
See aasta jääb ka viimaseks, kui pika, kolmenädalase suvepuhkuse saime. Järgmisel aastal saame omaniku otsusega ühe nädala märtsis, ühe detsembris ja kaks suvel. Money talks.
Sügisnukrus on vist peal, see hammasteplagistamise aeg jõudis minu jaoks vist liiga ootamatult ja vara kätte. Tegin peale istutamist veel krundil ringi, toomingad on lehtedest lagedad. Pihlakate  ja hobukastani lehed on kollakaspruunid, kased on paari päevaga kollakaks tõmmanud ja pillavad lehti. Saarel on õnneks veel lehed küljes, nii et alla nulli ei tohiks minna, mul on toalilled alles õues.
Kui nädalavahetuse ilm lubab, tuleb puud ära istutada, uus püsikupeenar katta ja puudealuseid korrastada, eelmise aasta ajalehtedest on ainult peenike puru alles, millest umbrohi mõnuga läbi vohab. No ja ka peenardes pole neid va võililli üldse mitte vähe...