30. november 2008

Novembrilõpp aias

Hoolimata järjest napimaks jäävast päevavalgusest ja lainetavast porist sai eile päris mitu tundi aias madistatud. Lõikasin ja katsin kaks viinamarjataime, mis peavad kevadel teise kohta kolima, praegune pole mõistlik. Panin sel aastal istutatud tulbipuule fliisist mütsi pähe, see taim on Eestis riskantne, aga no eks proovib. Rooside katmise suhtes olen endiselt kahevahel, eelmise aasta soojal talvel tegi katmine pigem kahju, katsin pigem seetõttu, et kuna teadsin end enamus talve operatsioonitagajärgedest paranevat, polnud kiirreageerimine võimalik. Praegu aga mõtlen, et mullatud sai korralikult ja et kui peaks tõesti prognoos näitama, et tuleb stabiilselt alla miinus viie kraadi, jõuan ma iga kell selle kiirtreti metsa ära teha, minna on kuuseokste järele alla saja meetri.
Avastasin üllatusega, et alles sügisel istutatud roosa sügislill on vahepealsest lumeuputusest hoolimata õitsema hakanud. Ja tigude terrorist pääsenud dekoratiivkapsad näevad uhked välja. Viimastest lehtedest on torm jagu saanud, ainult roosid ja kibuvitsad on veel lehes ja ka pisut rääbakas parukapuu hoiab viimastest punastest lehtedest kramplikult kinni.
Hingehinda maksnud väidetavalt sõelutud mullahunnik rohetab nii kenasti, et hakka või rohima. Suure tõenäosusega saan jälle mõne üllatusumbrohu, eelmise mullahunnikuga tuli rakvere raibe, mida siinkandis varem üldse ei olnud. Nagu mul endal neid vähe oleks...
Ja nagu igal talvel, käivad meil külalised metsa alla kasvanud õunapuude mahalangenud õunu söömas. Tänutäheks on nad seni aiataimed rahule jätnud, ju siis on õunu piisavalt. Pilt tsuti udune, sest pildistatud läbi aknaklaasi. Kummalisel kombel ei lase kitsed end koertest ega koerad kitsedest eriti segada. Kõige naljakam juhus oli eelmisel aastal, kui pahaaimamatul jalutuskäigul olnud kolli sattus kitsekarja ja metsa vahele. Oskamata midagi muud pihta hakata, püüdis karjakoerainstinktiga koer kitsi maja poole ajada, kitsed aga vaatasid teda täieliku hämminguga, mida see loll lõugab.
Poisi abiga sai üles ka maja advendivalgustus, käisin õhtupimeduses ise eemalt vaatamas, päris ilus oli. Kahju ikkagi, et lumi ära sulas :).
Ning reedel ostsin ikkagi linnumaja ja kaks pakki linnutoitu. Külalised on kohal ja einestavad mõnuga. Ma väga loodan, et see kassile elavtoidurestoraniks ei kujune ja et ka mu töösõitude aja suudavad linnukesed läbi saada.

24. november 2008

Looduse vägevus

Need read panin kirja eile:
Elektrikatkestus tähendab meie jaoks ka seda, et lisaks valgusele ei ole meil ka soojust ja vett, internetist rääkimata. Niivõrd raskekujuline kaablisõltuvus. Vool kadus kella kolme paiku, vilkus juba varemgi. Ja kuivõrd kogu Eestis olevat vooluta üle kolmekümne tuhande majapidamise, pole asja paranemist vist niipea loota. Energiafirma poisid võivad olla nii tublid kui tahes, igale poole korraga nad ikka ei jõua. Ja kui mul jorisemise tuju peale tuleb, siis mõtlen just nendele tublidele meestele, kes tormis ja pimeduses peavad mahalangenud puudest jagu saama ja katkiseid kaableid lappima. Võrreldes nendega on mul ju soojas toas suisa tore olla, mis siis, et pimedavõitu ja et WC-s ei saa mõnda aega vett tõmmata. Aga õnneks on mingisugune avariivalmidus kogu aeg olemas, esimeste tormimärkide puhul sai veepudelid täis pandud, taskulambid on talveajal pidevalt täis laetud ja sooja annavad puupliit ja kaminad. Puudki said päeval kuurist tuppa toodud. Ning mingiks ajaks jätkub ka laptopi akut ja küünlaid. Ainuke, mis on ununenud, on raadiole patareisid osta. Nii et täielik vaikus.Väga tõsise häda puhul saaks muidugi abi ka generaatorist, aga esiteks oli selle kuuri tabalukk, kus genekas on, juba eile jäätunud, teiseks seda kõige vajalikumat asja, veevärki, ikka generaatori taha ühendada ei saa, kolmandaks ei tundu mõte mõne ukse või akna lahtihoidmisest (et väljas müttavast generaatorist vool tuppa saaks) üleüldse ahvatlev. Õues aga tormab endiselt. Tegin korraks köögiakna lahti, et vaadata, mis väljas toimub, hetkega sai sviitrivarrukas märjaks. Koerad ja kass on kategooriliselt keeldunud õue minemast, kolli veel käis korra õega puid toomas, kass tuli jõuga uksest välja visata, ja kaukat pole keegi suutnud uksest välja saada. Sellistel õhtutel on mõnus lihtsalt olla ja mõtelda. Lugemiseks on küünlavalgus natuke väsitav, ega ka arvutiekraan kottpimedas eriti hea pole, klaviatuuri peaaegu ei näe ja kogu aeg parandan kirjavigu :) Õde aga paneb teisel korrusel taskulambi valguses mööblit kokku, teate küll neid peapaela küljes olevaid lambikesi. Pidavat saama küll, ja akutrelli aku oli ka õnneks täis.
***
Kaukaaslaseneiu oli sunnitud siiski kella kaheksa paiku õhtul väljuma, ju ei kannatanud enam välja. Kuigi esimene pilk hangedele pani ta uuesti esikusse taganema, võttis ta siiski kogu julguse kokku ja hüppas hange. Pärast enam ei tahtnud sealt välja tulla, püherdas mõnuga.
Läpaka lisaaku, mis kaalub pea samapalju kui läpakas ise, pidas veel mitu tundi vastu isegi filmi vaadates. Nii et vana nali küünlavalgel televiisorivaatamisest võib isegi tõeks osutuda.
Elektrit aga ei olnud ka hommikul, õhtul tegime veel saunaahju tule, et maja soojana hoida. Kohvi keeta sai, balloonigaas sai majja pandud juba nendel aegadel, kui elektrikatkestused kolm ööpäeva kestsid ja taskulambi valgel leidis ka riided üles.
Härmaruse taganedes hakkasime lund kühveldama. Maja ja kuuri vahel oli poolemeetrine hang, garaaziuste ees ehk kolmkümmend sentimeetrit. Tund aega läks. Õnneks oli metsa vahel vähem lund, esimese käiguga surus Honda end teele välja. Maanteel oli olukord parem, aga ainult natukene. Maksimaalne kiirus viiskümmend kilomeetrit tunnis, ilmselt sahad ei jõudnud. Tööle jõudsin kolmetunnise hilinemisega.
Pilti sai tehtud, liiklusest Tallinna ringteelt.
Päeva jooksul peab minema joogivett, patareisid ja küünlaid tankima. Eesti Energia ei olnud hommikuses raadiointervjuus eriti optimistlik.

22. november 2008

Meie saun

Siin majas on enamik asju kiiksuga, nii ka saun. Ehitatud on terve see majaosa kuuekümnendate alguses. Ja kuna kuni 2002.aastani sai vett kaevust tassitud, selline klassikaline variant, et vesi õues ja solk toas, oli saunal äraütlemata suur roll kogu majapidamises. Suures katlas sai vett soojendada, pesta nii ennast kui pesu jne.
Aga kõik asjad väsivad, nii ka saunaahi ja kusagil üheksakümnendate lõpus oli asi ikka juba päris hull, keris ajas niipalju suitsu sisse, et asi meenutas pigem suitsusauna. Saunas saigi käidud niimoodi, et saun kuumaks köetud, suits välja lastud ja siis saunatatud. See meetod jättis paraku nii seintele, lagedele kui põrandale tõsise nõgise kihi.
2005.aastal leidsin lõpuks pottsepa, kes oli nõus mu hullud ideed teoks tegema. Nimelt tahtsin kerist ja saunaahju, mis oleksid väljanägemiselt täpselt samasugused nagu vanad. Pottsepp Toomas oli õnneks samal lainel ja tegi asja isegi paremaks, ehitades kerise taha veel soemüüri.
Peale uue ahju ja kerise valmissaamist oli põhjust ka muude asjadega tegeleda, eesruumi ja vana sahvri sisevooder sai maha võetud, soojustatud ja asendatud, sahvrist sai dushiruum koos kempsuga ja nii eesruum kui dushiruum said plaatpõranda ja põrandakütte. Leiliruumiga läks aga vähe nihusti, betoonitöid tegi mees, kellel rohkem aega kulus va tulivee manustamisele ja kui betoon kivistunud oli, selgus, et põranda kalle on totaalselt vale, kõige kõrgem koht oli äravooluava ümbrus...
Põrandavalamise käigus juhtus ka üks groteskne lugu, ehitusmehed panid ukse küll hoolikalt kinni, et koerad märjale betoonile paterdama ei pääseks, aga kuna lävepakk oli paigaldamata ja ukse all ligi kümnesentimeetrine pragu, pääses sinna meie uudishimulik kass. Hea fantaasia puhul võib igaüks ette kujutada, milline näeb välja mööda märga betooni roomanud kass, igatahes sain saunaruumist kätte täiesti frankesteinliku välimusega kräunuva olendi, kes meie kassi meenutas ainult selja pealt. Oskamata selle jubeda elukaga midagi pihta hakata, tõstsin ta lihtsalt õue, pesta polnud kusagil, betoon oleks äravoolutorud ummistanud. Endal süda valutas jubedalt. Aga polnud midagi, hommikul ilmus akna taha täiesti puhas kiisu, ilma ühegi betoonikribalata.
Puupõranda tegi mu ekskaasa, ropendades ja ehitusmehi vandudes. Aga peab tunnistama, et tegi hästi ja korralikult. Põrandaliistud jäid küll panemata, hoog sai otsa. Vahetamata jäid ka aknad, sest selleks korraks sai ka raha otsa.
Vanu seinu tahtsin säilitada, sellist laia lauda pole enam kusagilt võtta. Nõge püüdsin igasuguste imevahenditega kätte saada, lõpuks aitas kaminaklaaside puhastusvahendi ja survepesuri koostöös, aga ka siis oli see terve päeva töö. Nüüd seinad ei määri, aga puhtaks neid ei saa nagunii. Plaanis on survepesuri jäljed taldlihvijaga üle lasta, aga see on alles plaan.
Akende vahetamiseni jõudsin alles aasta pärast, aga siis jäid panemata aknalauad. Eks ei lubanud töömeest kutsuda, ütles, et teeb ise, nii paraku jäigi. Aknalauad said paika alles pärast sellekevadist lahkuminekut.
Ja alles kaks nädalat tagasi, sel ajal kui me õekesega Inglismaal shoppasime, sai valmis ka uus lagi ja saunalava, nii et tänaõhtune saun saab sellele lavale olema alles kolmas. Ilus ja mõnus on.
Eriliseks teeb selle sauna veel suur aken, millest on nii vahva laval istudes aeda imetleda :).
Pildil uus saunalava.

21. november 2008

Sõitsin mina setukaga,,,



...tulid täna maanteel kulgedes laulusõnad meelde. Kuigi ma kohe kuidagi ei tahaks oma truud sinist suksut solvata. Lihtsalt ilmaolud olid sellised, et kõik venisid kiirusega kuni viiskümmend kilomeetrit tunnis.
Hommikul tabasin fotokaga veel sellise taeva, aga napilt pool tundi hiljem oli laotus tihedate lumepilvedega kaetud ja selleks ajaks, kui uksest välja jõudsin, oli õhk räitsakaid täis.
Muidu mulle selline ilm kohutavalt meeldib, langeb laia lund ja pole eriti külm. Eriti mõnus on siis, kui ei pea kodunt väga kaugele ronima. Kahjuks olin lubanud just täna Sauelt vihmaveerennid ära tuua, see aga tähendas autole suvekummidega järelhaagise tahariputamist ja talvistele teedele uisutama minekut. Eriti lõbus ei olnud. Minnes tuiskas nii, et nähtavus oli viiskümmend meetrit ja lund langes sellise hooga, et Sauel kümneks minutiks autot seisma jättes tuli pärast uuesti aknaid pühkida. Tagasiteel enam nii palju ei sadanud, see-eest oli kõik mahasadanu kenasti kiilasjääks sõidetud ja tee tattlibe. Niitväljal oli üks kallur otse põrutanud, ninapidi kraavis, ja kast põiki üle maantee, tuli mööda vänderdada. Paari tagant otsasõitu nägin ka.
Ise jõudsin õnneks ühes tükis koju ja torud-rennid tõin ka ära. Nüüd on küll mõnus, auto garaazis katuse all ja ise soojas toas kohvitassiga arvuti taga. Sadagu seda lund nüüd või terve meeter.
Viimane pilt võiks põhimõtteliselt ka mustvalge olla, valgus selline.

20. november 2008

Esimene lumi

Pilti teha ei jõudnudki sellest pea viiesentimeetrisest lumekihist. Hommikul, kui kodunt välja sõitsin, oli veel liiga hämar. Ja õhtuks polnud enam lund, valgust ka loomulikult mitte. Mõtlesin siiski, et panen blogisse selle päeva kirja, millal siinkandis esimest korda sel aastal maa valgeks sai.
Õhtuks oli muidugi kõik sopaks sulanud ja pimedal maanteel kodu poole kulgedes tuli meelde vana sõjaväenali, et "vidimost nulevoi, idu po priboram", pribooriks olid eesseitva rekka tagatuled, muud näha polnudki.
Lolli peaga keerasin sisse ka täna avatud Keila selverisse, see oli viga. Ma pole selliseid järjekordi aastaid näinud, kogu see rahvamass käitus nii, nagu poleks selles kümne tuhande elanikuga linnas varem ühtegi poodi olnud ja kõik nälgisid ja kannatasid kuni tänase päevani. Majanduskriisi ei paistnud kusagilt, kõik aina ostsid kärutäite kaupa.

10. november 2008

Vana kelder



Mustvalgel pildil siis kusagil 1930-ndate keskpaiku ja värvilisel pildil selle aasta oktoobrikuu keskel. Asja sellest keldrist enam ilmselt ei saa, juba paar aastat tagasi paistis valgus läbi katuse läbi ja viimasel ajal pole üldse tahtmist olnud sinna sisse minna, äkki hakkab varisema. Ja vaja teda ka ausalt öeldes ei ole. Esiteks asub ta majast üsna kaugel, ca 80 meetrit, vaat et rohkem naabrite õuel kui meie omal. Teiseks, nagu öeldud, on ta üpriski lagunenud ja nõuaks päris kapitaalset investeeringut. Mis omakorda oleks täiesti mõttetu, sest mingeid talvevarusid pole mul iialgi olnud, ühe-kaheliikmelisele perele talvekartulite soetamine on nonsenss. Moosi ma ei söö ja juurikaid kah peaaegu mitte. Kolm-neli kurgipurki, mis talve jooksul kulub, mahuvad eeskoja kappi.
Austusest esivanemate tehtu vastu pole ma siiani sealt veel kive kiskuma hakanud, aga tunne on küll nüüdseks juba selline, et kevadel tuleb siiski lammutama hakata. Esiteks on oma ideede elluviimiseks hädasti paekive vaja ja teiseks, on vist targem lammutada enne, kui mõnele pahaaimamatule lapsele või koerale midagi kaela langeb.

7. november 2008

Sirab ja sillerdab

Esimene öökülm lõi lõpuks maa valgeks ka siinmail. Hommiku- ja õhtupäike ei jõua meie kõrgete puudega ääristatud krundile kahjuks ka südasuvel, praegusest ajast rääkimata. Aga mõni minut enne üheksat hommikul piilus päikesepall raagus kaskede vahelt sedaviisi:

Ka meie loomaaeda suudab esimene öökülm alati hämmastada. Hommikuselt jalutuskäigult saabunud tavaliselt-üldse-mitte-sülekass ronis mulle sülle, puges peapidi hommikumantlisse ja hakkas väiksemat sorti aiatraktori häält tegema. Kolli püsis õues oma kõva viis minutit ja siis haukus välisukse taga kut kuulipilduja. Ja tuppa lubatud kaukal õnnestus end minu selja tagant vaikselt elutoa diivanile smuugeldada, kust ta siiski minu "Nooh!"-röögatuse peale südantlõhestava ohkega alla valgus, umbes nii nagu kellad Dali maalidel :).

Õiget härmatisesära paraku fotopurki püüda ei õnnestunud, sest selleks ajaks, kui päikesepall üle puulatvade ronis, jõudis ka pilvekardin kohale.Aga mõned vahvad klõpsud said ikka arvutisse.






Minu poolest talv võib tulla. Maja soojustamine on valmis, akendel uued tihendid, puid ja puitbriketti varutud piisavalt ning neljaveoline sõber sai eelmisel nädalal uued Nokia talvepapud, täiesti ise valisin talverehvide testitulemuste alusel :).