Aiaaasta 2008

Plaane mul eelmisel aastavahetusel ei olnud. Õigemini üks oli: ellu jääda ja kui võimalik, siis mitte eriti sandina. Selle kohta võin praegu raporteerida, et sajaprotsendiliselt täidetud.
Aprilli keskpaigaks oli mul lamamisest, valutamisest, raamatutest ja telekast täielikult siiber. Istuda ma veel ikka korralikult ei saanud, kükitada ka mitte. Auto olin juba suutnud koju sõidutada, kui istmele lisapehmenduseks padi panna, pidasin natuke vastu küll. Vähemalt poeskäimised ja nende käigus sai ka Laagri puidumarketist terrassilaud ära tellitud.
Bassein ja betoonserv olid olemas eelmisest suvest, laudu tassisin teiselt poolt maja ükshaaval, sest arst oli tõstmise rangelt ära keelanud ja kruvisid lasin sisse põlvili roomates. Peitsisin samamoodi. Valgustid tellisin Quellest. Ja 2.maiks olin valmis saanud sellise asja:Igatahes olin ma enese üle päris uhke :).
Maikuust sai kaks nädalat Eestimaa pinnalt ära oldud ja ülejäänud aur läks lahkuminekule. Seetõttu järgmised aiasaavutused jäid juba juunisse. Juuni algul tulid Garden.ee roosid ja kui ka poisil koolivaheaeg hakkas, sai okaspuuala suuremaks arendatud, põhiliselt minu nõu ja poisi jõuga. Aeg näitas paraku, et kasutatud geotekstiil selleks otstarbeks ei kõlvanud (umbrohi kasvas läbi) ja ilmselt tuleb järgmisel aastal kergkruus uuesti üles kraapida, kasutada uueks katmiseks vana head mööbli vaheriiet, mille umbrohukindlus on testitud. Vähemalt alguses oli ilus.Järgnevatest asjadest, kuuriehitusest, istutamisest ja muust olen enamjaolt juba kirjutanud, sest tolleks ajaks oli aiablogi juba alguse saanud ja nüüdseks on mõlemad blogid juba kergekujuliseks sõltuvuseks muutunud. Seejuures meeldivaks sõltuvuseks.
Kes mu kodu- ja aiaväliseid aastamõlgutusi lugeda tahab, leiab need siit.
Igatahes on aastale tagasi vaadates põhjust tantsu lüüa küll.

Tsemenditolmusoeng

Elutoa ja köögi vahelisse suhteliselt kehvasti laotud punastest tellistest seina augud teha oli plaanis juba ammu, sest pliidi alla tuld tehes muutus kööginurk küll saunataoliseks, kuid tuppa ei jõudnud sellest grammigi. Ja üleüldse olen kaunis karvane selle ehitusfirma peale, kes seda esimest korrust renoveeris. Laias laastus võibki maja taastamise jagada kolme ossa, esimese osa tegi üks ehitusfirma (tänud ühele teatud kahepaiksele blogimaailmas siinkohal) ja see on korralikult tehtud. Teise osa tegi teine ehitusfirma, kelle kohta oleks mul üht-teist väga pahasti öelda, sest ilmselt on osadesse kohtadesse jäetud soojustus lihtsalt panemata. Ja kolmas ja lõppematu osa on alates 2004.aastast olnud selline, kus ma ise olen töödejuhatajat mänginud ja selle kallal pole ka olnud põhjust iriseda, vähemalt peab sooja.
Aga tagasi aukude juurde. Kuna välja nädalavahetusel õieti ei saanud, ilm oli aknastki vaadates üpris jäle, tekkis poisil ilmselt õhtuks tegevusvaegus ja ta otsustas ammuplaneeritud kivide eemaldamise käsile võtta. Ilmselt oli meil õega kollektiivne ajuhalvatus, sest kumbki meist ei tulnud selle peale, et see kolme tellise seinast välja uuristamine võib sellise tolmukatastroofi tekitada. Pilt, mis lõpuks avanes, oli kohutav, kogu esimene korrus oli kaetud peenikese valge tolmu korraga. Järgmine kolm tundi läks koristamisele, suurem saast sai maha, aga paistab, et nüüd tuleb seda valget pudi jaanipäevani erinevatest kohtadest välja.
Dushi alla kah ei saanud, sest peale poisi puhtakspesemist ja maja kasimist sai soe vesi lihtsalt otsa. Nüüd ongi juuksed sihukesed imelikud, nagu puudrit täis.
Elame üle.
Ilmateadet on aga muudetud ja uskumatu küll, meile lubatakse jõuluõhtuks lund. No seda imet tahaks lausa näha!!!

Ilmateade

Täna: Cloudy; a bit of evening snow followed by a mix of snow, ice and rain late
Homme: Periods of snow; rain mixed in early, accumulating 5-10 cm
Ülehomme: Breezy with snow, sleet, and freezing rain, then plain rain
Esmaspäeval: Windy with snow and rain at times
Teisipäeval: Overcast and breezy with a few flurries
Kolmapäeval: Mainly clear and cold.

Õde arvas eile seda lugedes, et need inglaste sünoptikud on selle kehva suusailma kirjeldamisel ikka päris loomingulised.
Tundub, et lumiseid jõule ei tule siinkandis ka sel aastal. Kuigi esialgsetel andmetel läheb külmaks. Väga tõsiselt sellesse siiski uskuda ei saa, mereäärse kandi ilmaprognoos muutub mõnikord mitu korda päevas, mis siis veel mitme päeva ennustusest loota.
Võib-olla peaks järgmisel nädalal osadele roosidele siiski kuuseokstest teki peale panema.

Ootan jõulupuhkust nagu laps koolivaheaega, sellist nalja pole küll ammu olnud. Olgu see ilm milline tahes ja tulgu taevast või väikeseid poisse ja pussnuge (vanavanaema väljend).

Järgmise aasta plaanidesse peab ikkagi elutoa ahju sisse kirjutama. Kamin on tore asi küll, aga paraku annab sooja ainult siis, kui põleb. Õhtuti koju jõudes on elutuba ikka päris külm.

Aga ikkagi on kodus hea olla.

Magamismaraton

Tänapäeva inimene, eriti kui ta elab linnas, elab vastupidi looduse poolt sätestatule. Meie esivanemad kasutasid täiega valget aega, alates kevadtöödest kuni sügisõhtuteni tehti tööd varahommikust hilisõhtuni ja talvisel ajal võeti kergemalt, pikkadel pimedatel õhtutel polnudki paljusid asju ju võimalik teha. Praegune inimene rabab end talvisel ajal poolsurnuks ja siis tahab suvel puhata. Mis ongi tegelikult loodusele vastupidine elustiil.
Maal elades on aastaaegade surve mõju tuntavam. Isegi õde, kes linnas elades luges normaalseks magamaminekuajaks peale südaööd, kipub siinses pimeduses ja vaikuses vahel juba enne kella ühtteist ära kustuma. Endast ma parem ei räägigi.
Peale reedeõhtust firma jõulupidu, kus Hilise saadetud kaelakee (pildil) kenakest furoori tekitas ja arvukaid komplimente teenis, sain tuttu küll alles kell kolm öösel, see-eest magasin laupäeval kella kümneni, ja ka ülejäänud päevast pole eriti midagi märkimisväärset meenutada. Natuke pesupesemist, koristamist, poisi tellitud ahjukarbonaad, nädala jooksul lugemata jäänud ajalehed-ajakirjad ja õhtune saunaskäik. Poiss kui kõige pikem lõpetas viimaste tulede majale külgepaneku ja tulemus on tõeliselt fantastiline, nii kaunis ja särav pole see vana maja veel iial varem olnud. Kahjuks pole õiget tehnikat, millega seda ilu jäädvustada, isegi korralikku pikka statiivi mitte, millega välguta öövõtet teha.Pühapäevahommikune päikesepaiste meelitas lõpuks õue, ilm oli mõnus, paar kraadi külma, maa üle tüki aja kõvakstõmbunud ja ilma poris libisemata kõnnitav. Lihtsalt väljasolemise mõnust vedasin paar kärutäit puitbriketti ja korjasin kärutäie tormis murdunud oksi. Siis sõin kõhu täis ja kustusin uuesti ära. mina, kes ma tavaliselt eales päeval ei maga, tudisin täies rahus kella neljast seitsmeni. Mõtlesin küll, et nüüd tekib õhtuse uinumisega probleeme, aga kus sa sellega.
Ja mõned lilled on ka veel endiselt aias. Kapsalilled näiteks:

Talvised koduloomad

Nagu tavaliselt, pildid tehtud läbi aknaklaasi, seetõttu kvaliteediga nii nagu on. Akna avamist loomakesed välja ei kannatanud, silkasid valgete tagumike lehvides kiirelt metsa poole.

Mmmmmm...need kuumaasikad on nii nämmad, et silm läheb suurest mõnust vidukile.


Ups! Mis värk, kas peab plehku panema?

Kohupiimasarnane ese

Pärast kahepäevast metsasistumist tuli lõpuks poodi minna, sest külmkapijääkide korduval revideerimisel ei leidunud seal enam midagi, mis oleks isu tekitanud. Kui juba poes, otsustasin ka kohupiima-õunakoogi ained kokku osta, et homme töökaaslastele midagi pakkuda. Eelmisel korral tegin seda kooki Saidafarmi kohupiimast ja kattesegu sai hirmus hea. Selveris Saidafarmi asju ei olnud ja mujale minna ei viitsinud, ostsin Tere 5% kohupiimapastat. See oli viga. Kuigi realiseerimistähtajaga oli kõik korras, lendas paki avamisel kõigepealt välja plörtsakas vedelikku, vaene kolli, kes kõrval vahtis, sai sellega vastu koonu ja põgenes esikusse. Mingit kohupiima lõhna ega maitset sel valgel massil küll ei olnud, näis, mis koogist saab. Rohkem küll ei osta. Kui isegi koer ei taha kohupiimakaussi lakkuda, on asi ikka väga jama.

Tubased õitsejad

Veel kümmekond aastat tagasi ei hoolinud ma mingitest taimedest mitte muhvigi. Mulle tundus maniküüritud käpakeste mullasekstegemine üsnagi mõeldamatu, kõik õitsvad kingitused nagu alpikannid ja asalead õnnestus mul kuu ajaga maha tappa. Kogu mu toataimendus koosnes ühest asparaagusest ja ühest kuldnõelköiest, mida mul hoolimata kõigist ponnistustest üle- ja alakastmise alal lihtsalt ei õnnestunud välja suretada. Arvasin, et taimedega tegelemine on minusuguse töbikäpa jaoks sama keeruline kui kudumine, heegeldamine ja muud asjad, mis mulle kohe kuidagi külge pole jäänud.
Kuus aastat tagasi maale kolides esialgu ei muutunud midagi. Kuna kogu majast oli talvel elamiskõlbulik ainult üks, kuigi suur tuba, mille ühte nurka mahtus ka köögindus ja teise nurka vannituba, polnud toalillede jaoks kohtagi, isegi kui neid tahtnud oleks.
Aasta hiljem aga, kui esimene korrus valmis sai, oli ka esimene aiapisik juba kallale tulnud ja päris alguses läksin toataimede hankimisega natuke lolliks. Loodus tegi oma valiku ja osa läks muidugi välja, eriti soojalembesed taimed eelkõige.
Nüüd aga mõned pildid mu tubastest rõõmustajatest, mis nagu tellitult igal aastal hiljemalt mu ülehomseks sünnipäevaks õitsele puhkevad.
Oma esimese kalla ostsin Keila turult ühe tädi käest viiekümne krooniga ja nüüdseks on sellest kallast juba palju kallasid saanud, osa olen ära kinkinud, osa lausa ära visanud, sest päris dzunglis ikka ka elada ei saa.
Kallade vahavalged õied on mulle lapsest saadik meeldinud, mu isapoolsel vanaemal olid uhked kallad, mida salaja imetlesin. Minu omadel on praegu lahti kaks õit ja mitmeid veel tulemas. Suvel elavad kallad õues suure kase all poolvarjus ja see paistab neile meeldivat. Olen proovinud ka värvilisi kallasid, aga õitsema pole neid saanudki.

Jõulukaktused ehk lülikaktused on teised talvised rõõmustajad oma rikkaliku õitsemisega ja nende õisi on tänapäeval ka fantastilistes värvides. Osa neist rõõmustavad detsembris mind juba mitmendat aastat, aga virsikuvärvilised on uued. Hmm, sinna kasti mahuks veel...

Orihideedest hoidsin end aastaid eemale nagu katkust. Ilmselt Rex Stouti raamatute üledoosi tõttu oli mul käpalistest jäänud mulje, et kui neid vähemalt kaks tundi päevas ei potitata ja lutitata, viskavad nad kohe juured püsti ja koolevad ära.
Selle kuukinga kinkis mulle ülikooliaegne parim sõbranna möödunud aasta 28.detsembril, kui ta lõpuks mulle soolaleivale jõudis, Pärnust Paldiski kanti on ju igavene pikk maa ;D. Põrnitsesin seda iludust algul natuke kahtlevalt, aga õitses ta hoolimata mu vahepealsetest haiglasolekutest kuni juuli lõpuni, siis pidas poolteist kuud puhkepausi ja nüüd on taas uhkelt õies, kuus on lahti ja kolm veel puhkemas. Olen küll vahepeal unustanud liigse vee ära kallata, aga ta pole end sellest häirida lasknud. Taustal olev asalea ei ole ehtne, miskipärast asaleadele meil ei meeldi.

See pundar ei õitse ega hakkagi õitsema. Valge post on hädavajalik, kuna hoiab üleval poolt teist korrust. Et aga koerad kohe posti ära ei mäkerdaks, tegin posti ümber lillekasti. Üsna pea selgus, et enamike toataimede jaoks on toa keskel siiski liiga pime, nüüdseks on elusatest taimedest kasti jäänud kuldnõelköis ja bensoe-viigipuu, ülejäänud on kunstvärk, aga enamuse inimesi petab ära. Isegi õde kirus, kui mu suvise Iiri-reisi ajal lilli pidi kastma, et iga pagana lillepotti peab sõrme torkama, et aru saada, kas tegemist on kunst- või päristaimega.

Novembrilõpp aias

Hoolimata järjest napimaks jäävast päevavalgusest ja lainetavast porist sai eile päris mitu tundi aias madistatud. Lõikasin ja katsin kaks viinamarjataime, mis peavad kevadel teise kohta kolima, praegune pole mõistlik. Panin sel aastal istutatud tulbipuule fliisist mütsi pähe, see taim on Eestis riskantne, aga no eks proovib. Rooside katmise suhtes olen endiselt kahevahel, eelmise aasta soojal talvel tegi katmine pigem kahju, katsin pigem seetõttu, et kuna teadsin end enamus talve operatsioonitagajärgedest paranevat, polnud kiirreageerimine võimalik. Praegu aga mõtlen, et mullatud sai korralikult ja et kui peaks tõesti prognoos näitama, et tuleb stabiilselt alla miinus viie kraadi, jõuan ma iga kell selle kiirtreti metsa ära teha, minna on kuuseokste järele alla saja meetri.
Avastasin üllatusega, et alles sügisel istutatud roosa sügislill on vahepealsest lumeuputusest hoolimata õitsema hakanud. Ja tigude terrorist pääsenud dekoratiivkapsad näevad uhked välja. Viimastest lehtedest on torm jagu saanud, ainult roosid ja kibuvitsad on veel lehes ja ka pisut rääbakas parukapuu hoiab viimastest punastest lehtedest kramplikult kinni.
Hingehinda maksnud väidetavalt sõelutud mullahunnik rohetab nii kenasti, et hakka või rohima. Suure tõenäosusega saan jälle mõne üllatusumbrohu, eelmise mullahunnikuga tuli rakvere raibe, mida siinkandis varem üldse ei olnud. Nagu mul endal neid vähe oleks...
Ja nagu igal talvel, käivad meil külalised metsa alla kasvanud õunapuude mahalangenud õunu söömas. Tänutäheks on nad seni aiataimed rahule jätnud, ju siis on õunu piisavalt. Pilt tsuti udune, sest pildistatud läbi aknaklaasi. Kummalisel kombel ei lase kitsed end koertest ega koerad kitsedest eriti segada. Kõige naljakam juhus oli eelmisel aastal, kui pahaaimamatul jalutuskäigul olnud kolli sattus kitsekarja ja metsa vahele. Oskamata midagi muud pihta hakata, püüdis karjakoerainstinktiga koer kitsi maja poole ajada, kitsed aga vaatasid teda täieliku hämminguga, mida see loll lõugab.
Poisi abiga sai üles ka maja advendivalgustus, käisin õhtupimeduses ise eemalt vaatamas, päris ilus oli. Kahju ikkagi, et lumi ära sulas :).
Ning reedel ostsin ikkagi linnumaja ja kaks pakki linnutoitu. Külalised on kohal ja einestavad mõnuga. Ma väga loodan, et see kassile elavtoidurestoraniks ei kujune ja et ka mu töösõitude aja suudavad linnukesed läbi saada.

Looduse vägevus

Need read panin kirja eile:
Elektrikatkestus tähendab meie jaoks ka seda, et lisaks valgusele ei ole meil ka soojust ja vett, internetist rääkimata. Niivõrd raskekujuline kaablisõltuvus. Vool kadus kella kolme paiku, vilkus juba varemgi. Ja kuivõrd kogu Eestis olevat vooluta üle kolmekümne tuhande majapidamise, pole asja paranemist vist niipea loota. Energiafirma poisid võivad olla nii tublid kui tahes, igale poole korraga nad ikka ei jõua. Ja kui mul jorisemise tuju peale tuleb, siis mõtlen just nendele tublidele meestele, kes tormis ja pimeduses peavad mahalangenud puudest jagu saama ja katkiseid kaableid lappima. Võrreldes nendega on mul ju soojas toas suisa tore olla, mis siis, et pimedavõitu ja et WC-s ei saa mõnda aega vett tõmmata. Aga õnneks on mingisugune avariivalmidus kogu aeg olemas, esimeste tormimärkide puhul sai veepudelid täis pandud, taskulambid on talveajal pidevalt täis laetud ja sooja annavad puupliit ja kaminad. Puudki said päeval kuurist tuppa toodud. Ning mingiks ajaks jätkub ka laptopi akut ja küünlaid. Ainuke, mis on ununenud, on raadiole patareisid osta. Nii et täielik vaikus.Väga tõsise häda puhul saaks muidugi abi ka generaatorist, aga esiteks oli selle kuuri tabalukk, kus genekas on, juba eile jäätunud, teiseks seda kõige vajalikumat asja, veevärki, ikka generaatori taha ühendada ei saa, kolmandaks ei tundu mõte mõne ukse või akna lahtihoidmisest (et väljas müttavast generaatorist vool tuppa saaks) üleüldse ahvatlev. Õues aga tormab endiselt. Tegin korraks köögiakna lahti, et vaadata, mis väljas toimub, hetkega sai sviitrivarrukas märjaks. Koerad ja kass on kategooriliselt keeldunud õue minemast, kolli veel käis korra õega puid toomas, kass tuli jõuga uksest välja visata, ja kaukat pole keegi suutnud uksest välja saada. Sellistel õhtutel on mõnus lihtsalt olla ja mõtelda. Lugemiseks on küünlavalgus natuke väsitav, ega ka arvutiekraan kottpimedas eriti hea pole, klaviatuuri peaaegu ei näe ja kogu aeg parandan kirjavigu :) Õde aga paneb teisel korrusel taskulambi valguses mööblit kokku, teate küll neid peapaela küljes olevaid lambikesi. Pidavat saama küll, ja akutrelli aku oli ka õnneks täis.
***
Kaukaaslaseneiu oli sunnitud siiski kella kaheksa paiku õhtul väljuma, ju ei kannatanud enam välja. Kuigi esimene pilk hangedele pani ta uuesti esikusse taganema, võttis ta siiski kogu julguse kokku ja hüppas hange. Pärast enam ei tahtnud sealt välja tulla, püherdas mõnuga.
Läpaka lisaaku, mis kaalub pea samapalju kui läpakas ise, pidas veel mitu tundi vastu isegi filmi vaadates. Nii et vana nali küünlavalgel televiisorivaatamisest võib isegi tõeks osutuda.
Elektrit aga ei olnud ka hommikul, õhtul tegime veel saunaahju tule, et maja soojana hoida. Kohvi keeta sai, balloonigaas sai majja pandud juba nendel aegadel, kui elektrikatkestused kolm ööpäeva kestsid ja taskulambi valgel leidis ka riided üles.
Härmaruse taganedes hakkasime lund kühveldama. Maja ja kuuri vahel oli poolemeetrine hang, garaaziuste ees ehk kolmkümmend sentimeetrit. Tund aega läks. Õnneks oli metsa vahel vähem lund, esimese käiguga surus Honda end teele välja. Maanteel oli olukord parem, aga ainult natukene. Maksimaalne kiirus viiskümmend kilomeetrit tunnis, ilmselt sahad ei jõudnud. Tööle jõudsin kolmetunnise hilinemisega.
Pilti sai tehtud, liiklusest Tallinna ringteelt.
Päeva jooksul peab minema joogivett, patareisid ja küünlaid tankima. Eesti Energia ei olnud hommikuses raadiointervjuus eriti optimistlik.

Meie saun

Siin majas on enamik asju kiiksuga, nii ka saun. Ehitatud on terve see majaosa kuuekümnendate alguses. Ja kuna kuni 2002.aastani sai vett kaevust tassitud, selline klassikaline variant, et vesi õues ja solk toas, oli saunal äraütlemata suur roll kogu majapidamises. Suures katlas sai vett soojendada, pesta nii ennast kui pesu jne.
Aga kõik asjad väsivad, nii ka saunaahi ja kusagil üheksakümnendate lõpus oli asi ikka juba päris hull, keris ajas niipalju suitsu sisse, et asi meenutas pigem suitsusauna. Saunas saigi käidud niimoodi, et saun kuumaks köetud, suits välja lastud ja siis saunatatud. See meetod jättis paraku nii seintele, lagedele kui põrandale tõsise nõgise kihi.
2005.aastal leidsin lõpuks pottsepa, kes oli nõus mu hullud ideed teoks tegema. Nimelt tahtsin kerist ja saunaahju, mis oleksid väljanägemiselt täpselt samasugused nagu vanad. Pottsepp Toomas oli õnneks samal lainel ja tegi asja isegi paremaks, ehitades kerise taha veel soemüüri.
Peale uue ahju ja kerise valmissaamist oli põhjust ka muude asjadega tegeleda, eesruumi ja vana sahvri sisevooder sai maha võetud, soojustatud ja asendatud, sahvrist sai dushiruum koos kempsuga ja nii eesruum kui dushiruum said plaatpõranda ja põrandakütte. Leiliruumiga läks aga vähe nihusti, betoonitöid tegi mees, kellel rohkem aega kulus va tulivee manustamisele ja kui betoon kivistunud oli, selgus, et põranda kalle on totaalselt vale, kõige kõrgem koht oli äravooluava ümbrus...
Põrandavalamise käigus juhtus ka üks groteskne lugu, ehitusmehed panid ukse küll hoolikalt kinni, et koerad märjale betoonile paterdama ei pääseks, aga kuna lävepakk oli paigaldamata ja ukse all ligi kümnesentimeetrine pragu, pääses sinna meie uudishimulik kass. Hea fantaasia puhul võib igaüks ette kujutada, milline näeb välja mööda märga betooni roomanud kass, igatahes sain saunaruumist kätte täiesti frankesteinliku välimusega kräunuva olendi, kes meie kassi meenutas ainult selja pealt. Oskamata selle jubeda elukaga midagi pihta hakata, tõstsin ta lihtsalt õue, pesta polnud kusagil, betoon oleks äravoolutorud ummistanud. Endal süda valutas jubedalt. Aga polnud midagi, hommikul ilmus akna taha täiesti puhas kiisu, ilma ühegi betoonikribalata.
Puupõranda tegi mu ekskaasa, ropendades ja ehitusmehi vandudes. Aga peab tunnistama, et tegi hästi ja korralikult. Põrandaliistud jäid küll panemata, hoog sai otsa. Vahetamata jäid ka aknad, sest selleks korraks sai ka raha otsa.
Vanu seinu tahtsin säilitada, sellist laia lauda pole enam kusagilt võtta. Nõge püüdsin igasuguste imevahenditega kätte saada, lõpuks aitas kaminaklaaside puhastusvahendi ja survepesuri koostöös, aga ka siis oli see terve päeva töö. Nüüd seinad ei määri, aga puhtaks neid ei saa nagunii. Plaanis on survepesuri jäljed taldlihvijaga üle lasta, aga see on alles plaan.
Akende vahetamiseni jõudsin alles aasta pärast, aga siis jäid panemata aknalauad. Eks ei lubanud töömeest kutsuda, ütles, et teeb ise, nii paraku jäigi. Aknalauad said paika alles pärast sellekevadist lahkuminekut.
Ja alles kaks nädalat tagasi, sel ajal kui me õekesega Inglismaal shoppasime, sai valmis ka uus lagi ja saunalava, nii et tänaõhtune saun saab sellele lavale olema alles kolmas. Ilus ja mõnus on.
Eriliseks teeb selle sauna veel suur aken, millest on nii vahva laval istudes aeda imetleda :).
Pildil uus saunalava.

Sõitsin mina setukaga,,,

...tulid täna maanteel kulgedes laulusõnad meelde. Kuigi ma kohe kuidagi ei tahaks oma truud sinist suksut solvata. Lihtsalt ilmaolud olid sellised, et kõik venisid kiirusega kuni viiskümmend kilomeetrit tunnis.
Hommikul tabasin fotokaga veel sellise taeva, aga napilt pool tundi hiljem oli laotus tihedate lumepilvedega kaetud ja selleks ajaks, kui uksest välja jõudsin, oli õhk räitsakaid täis.
Muidu mulle selline ilm kohutavalt meeldib, langeb laia lund ja pole eriti külm. Eriti mõnus on siis, kui ei pea kodunt väga kaugele ronima. Kahjuks olin lubanud just täna Sauelt vihmaveerennid ära tuua, see aga tähendas autole suvekummidega järelhaagise tahariputamist ja talvistele teedele uisutama minekut. Eriti lõbus ei olnud. Minnes tuiskas nii, et nähtavus oli viiskümmend meetrit ja lund langes sellise hooga, et Sauel kümneks minutiks autot seisma jättes tuli pärast uuesti aknaid pühkida. Tagasiteel enam nii palju ei sadanud, see-eest oli kõik mahasadanu kenasti kiilasjääks sõidetud ja tee tattlibe. Niitväljal oli üks kallur otse põrutanud, ninapidi kraavis, ja kast põiki üle maantee, tuli mööda vänderdada. Paari tagant otsasõitu nägin ka.
Ise jõudsin õnneks ühes tükis koju ja torud-rennid tõin ka ära. Nüüd on küll mõnus, auto garaazis katuse all ja ise soojas toas kohvitassiga arvuti taga. Sadagu seda lund nüüd või terve meeter.
Viimane pilt võiks põhimõtteliselt ka mustvalge olla, valgus selline.

Esimene lumi

Pilti teha ei jõudnudki sellest pea viiesentimeetrisest lumekihist. Hommikul, kui kodunt välja sõitsin, oli veel liiga hämar. Ja õhtuks polnud enam lund, valgust ka loomulikult mitte. Mõtlesin siiski, et panen blogisse selle päeva kirja, millal siinkandis esimest korda sel aastal maa valgeks sai.
Õhtuks oli muidugi kõik sopaks sulanud ja pimedal maanteel kodu poole kulgedes tuli meelde vana sõjaväenali, et "vidimost nulevoi, idu po priboram", pribooriks olid eesseitva rekka tagatuled, muud näha polnudki.
Lolli peaga keerasin sisse ka täna avatud Keila selverisse, see oli viga. Ma pole selliseid järjekordi aastaid näinud, kogu see rahvamass käitus nii, nagu poleks selles kümne tuhande elanikuga linnas varem ühtegi poodi olnud ja kõik nälgisid ja kannatasid kuni tänase päevani. Majanduskriisi ei paistnud kusagilt, kõik aina ostsid kärutäite kaupa.

Vana kelder

Mustvalgel pildil siis kusagil 1930-ndate keskpaiku ja värvilisel pildil selle aasta oktoobrikuu keskel. Asja sellest keldrist enam ilmselt ei saa, juba paar aastat tagasi paistis valgus läbi katuse läbi ja viimasel ajal pole üldse tahtmist olnud sinna sisse minna, äkki hakkab varisema. Ja vaja teda ka ausalt öeldes ei ole. Esiteks asub ta majast üsna kaugel, ca 80 meetrit, vaat et rohkem naabrite õuel kui meie omal. Teiseks, nagu öeldud, on ta üpriski lagunenud ja nõuaks päris kapitaalset investeeringut. Mis omakorda oleks täiesti mõttetu, sest mingeid talvevarusid pole mul iialgi olnud, ühe-kaheliikmelisele perele talvekartulite soetamine on nonsenss. Moosi ma ei söö ja juurikaid kah peaaegu mitte. Kolm-neli kurgipurki, mis talve jooksul kulub, mahuvad eeskoja kappi.
Austusest esivanemate tehtu vastu pole ma siiani sealt veel kive kiskuma hakanud, aga tunne on küll nüüdseks juba selline, et kevadel tuleb siiski lammutama hakata. Esiteks on oma ideede elluviimiseks hädasti paekive vaja ja teiseks, on vist targem lammutada enne, kui mõnele pahaaimamatule lapsele või koerale midagi kaela langeb.

Sirab ja sillerdab

Esimene öökülm lõi lõpuks maa valgeks ka siinmail. Hommiku- ja õhtupäike ei jõua meie kõrgete puudega ääristatud krundile kahjuks ka südasuvel, praegusest ajast rääkimata. Aga mõni minut enne üheksat hommikul piilus päikesepall raagus kaskede vahelt sedaviisi:

Ka meie loomaaeda suudab esimene öökülm alati hämmastada. Hommikuselt jalutuskäigult saabunud tavaliselt-üldse-mitte-sülekass ronis mulle sülle, puges peapidi hommikumantlisse ja hakkas väiksemat sorti aiatraktori häält tegema. Kolli püsis õues oma kõva viis minutit ja siis haukus välisukse taga kut kuulipilduja. Ja tuppa lubatud kaukal õnnestus end minu selja tagant vaikselt elutoa diivanile smuugeldada, kust ta siiski minu "Nooh!"-röögatuse peale südantlõhestava ohkega alla valgus, umbes nii nagu kellad Dali maalidel :).

Õiget härmatisesära paraku fotopurki püüda ei õnnestunud, sest selleks ajaks, kui päikesepall üle puulatvade ronis, jõudis ka pilvekardin kohale.Aga mõned vahvad klõpsud said ikka arvutisse.






Minu poolest talv võib tulla. Maja soojustamine on valmis, akendel uued tihendid, puid ja puitbriketti varutud piisavalt ning neljaveoline sõber sai eelmisel nädalal uued Nokia talvepapud, täiesti ise valisin talverehvide testitulemuste alusel :).

Oktoobrikuu viimasel päeval

...lõid töömehed vundamendiserva küljest viimased saalungid maha, koristasid ära kuuri ja õue ja panid tööriistad ja ülejäänud materjalid ära. Maja on lõplikult soojustatud ja kuur valmis, kui välja arvata valgustuse veksellülitus, mis pidi järgmisel kolmapäeval ära tehtama.
Haruldane sügis on olnud, kuni siiamaani pole siinkandis ühtegi öökülma olnud. Need gladioolid, mis ma eelmisel nädalalõpul ära lõikasin, on vaasis närtsinud. Need aga, mis õue jätsin, õitsevad ikka veel, kuigi ümberringi on kõik raagus.
Homme tuleb siiski mugulad üles võtta.

Selle talu lugu I

Inimesed on selles kohas või selle koha lähistel elanud juba rauaajal. 1940.aastal talu maadel korraldatud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti rauaaegne kalme, mille kohta käivat materjali kavatsen ERM-i ühel päeval kindlasti uurima minna. Aga edasi tuleb kuni 19.sajandi lõpuni suuremat sorti auk, mille kohta infot ei ole. Esimene minu käes olnud dokument pärineb 1881.aastast.
Usutavasti figureerib pea kõigi meie perekonnalugudes mõni rootsi aadlik ja/või baltisaksa mõisahärra. Nii ka meil, perelegendide järgi olevat mu vanavanaema olnud mõisahärra vallaslaps. Kes seda nüüd, 130 aastat hiljem,enam tõestada või tõestamata jätta suudaks. Faktid on aga sellised, et kirikuraamatutes on vanavanaema isanime koha peal kriips, ja täpselt samal aastal, kui talutüdruk Miina salapärasest isast käima peale sai, leidsid kirjaoskamatu rannakalur Jüri ja tema naine Anna 200 hõberubla vaba raha, et Awiko talu eest käeraha maksta. Ja ühtlasi ka vallaslapsena sündinud pisitüdruk oma lastetusse peresse kasulapseks võtta.
Sellise lepinguga osteti 1879.aastal tollasesse maaregistrisse kantud Awiko talu 1881.aasta 22.juunikuu päeval siis päriseks:
Gottlieb Baron Meyendorff herra kui müüja ja talumehe Jüri Lemming, kui ostja vahel, on alamal ülespandud ostmise kontrakt tehtud.
1.
G.Baron Meyendorff herra müüb kui Keila mõisa pärisomanik, mis mõis Harju kreisis ja Keila kihelkonnas ja kohtukirja läbi 11.jaani-k.p.1879.a. Nr.1808 all müüja omaduseks kinnitud on, selle mõisa talumaast Awiko perekoha nende rajade sees, mis maamõetja G.J.Kiens ise kaardi peale pannud ja rajamarkidega piiranud on, maamõedu-kirja järel, mis seal juures, 8 dessatini 1370 ruutsülda suur 500 rbl.hõb. kirjuta viiesaja rubla hõb. eest talumehele Juri Lemming pärisomaks ja pärisomaduseks.
II.
Ostja tasub ostmise raha sedaviisi:
1. Ostja on käeraha maksnud 200 rbl. kirjuta kakssada rubla hõb.
2. Mis ostmise rahast wõlga jääb, se on 300 rbl. kirjuta kolmsada rubla hõb saab selle kontrakti kinnitamise juures esimeseks wõlaks kreditkassa wõla järel, selle koha peale kirjutud ja paneb ostja selle ette kõik oma varanduse pandiks. Selle wõlgraha eest saab iga aasta kuus kop.rubla pealt wõla aasta lõpul maksetud ja tasub seda ostja viies järgus nenda viisi ära, et iga kolme aasta järel Jüripäävast 1880.a arvatud, viies osa väljamaksab.
III.
Selle koha peale jäävad alamalnimetud koormad ja õigused teiste kasuks:
1. Selle koha omamise maksab ühes selle wõla eest, mis peamõisal kreditkassas on, nendakaua kui se peamõisast tasutud saab.
2. Müüjale jääb selle Awiko koha rajade sees jahiõigus, nenda et se ikka peamõisa omanikul üksi on,
3. Selle koha omanikul ei ole ka mitte õigus Awiko koha rajade sees kanget joomist müüa ehk müüa lasta, ei saa mitte viinapõletamist ehk õllepruulimist seada ja pidada.
4. Selle koha omanik annab wiimseks teistel Kirsalo küla perekohtadele nimelt: Käspre, Andrese, Klemeti, Tooma, Seppa, Põllootsa, Paiste, Korka ja Kruusiaugo - õigust kalu püüda sest mere osast, mis tema rajade wastas on.
Peale selle, mis ülemal tähendud, ja mis Talurahwa seaduse raamatu §§ 202,204,209 ja 267 järel seadust mööda kinnitud on, ei ole selle müüdud Awiko perekohal midagi teisi.
IV.
Selle koha omanik kannab kõik maksud ja koormad, mis selle koha ja maade peal nüüd on, ehk edaspidi selle peale pandud saavad. Iga uus seadust mööda tehtud maksude jägamine peab wasturääkimata täidetud saama, ega ole ostjal ega nendel, kelle omaks se koht pärast seda jääb, selle läbi õigus, midagi tasumist pärida.
V.
Kõik kulud, mis selle kontrakti tegemise, kinnitamise ja kuulutamise läbi siginewad, kannab ostja.
VI.
Selle koha andmine ostja kätte oli juba.
VII.
Müüja wõtab oma peale toimetada, et tema võlauskujade poolest, kellel Keila mõisa peale kirjutud pärimist on, selle kauba tarwis luba antakse, ka wastab müüja kõige wastarääkimiste ette, mis ühegilt poolt selle kontrakti kinnitamise wasta, mis Eestimaa Talurahwa asjade Kommisjoni kirja mõõdab. Paastu-kuu pääwast 1860 N.2 all kohtu ette peab toodud saama ja selle aja sees, kui kontrakti kuulutamine käib, wõib tõstetud saada ja tõotab selle asja pärast ostja eest seista ja teda kahju eest hoida.

Kõige selle kinnituseks on se neljas ühtesuguses lehtes ülespandud ostmise kontrakt mõlemast kaubategijadest selle tõotamisega allakirjutud, et nemad kõik wastawaidlemised ja õigusesaamised maha jätawad, mis läbi se kontrakt täielt ehk wõiks wastawaieldud ümberlükatud saada.
Selle dokumendi originaal oli peres tallel kenasti vasktoru sees üle kõigi sõdade ja maade tagastamise käigus aitas kõvasti. Nüüdseks on originaal kas riigiarhiivis või ERM-s, täpselt ei teagi. Õnneks jätkus endal oidu kõigist asjadest koopia teha. Ja praeguseks on see vanaaegne kantseliit kuidagi armsalt naljakas.

Vanavanaema käis leeris 4.aprillil 1899.aastal Harju-Madise kirikus ja abiellus 12.jaanuaril 1903.aastal vanavanaisa Aleksandriga, ka siin oli pulmadega kiire taga, sest esimene laps sündis juba sama aasta augustis. Ja ainsalt tollest ajast säilinud ateljeepildilt on lausa näha, et tegemist on armastusabieluga. Kooselu kestis paraku vaid kaheksa aastat, sest 1911.aastal suri vanavanaise tiisikusse ja vanavanaema jäi üksi viie lapsega.
Esimese ilmasõja aeg elati ilmselt veel talus üle, kuid peale sõda kolis pere Tallinna, igatahes 1922.aastal tehtud kinkeleping, millega talu omandiõigus läheb üle vanavanaemale ja tema omakorda kohustub oma kasuvanemaid surmani ülal pidama, näitab vanavanaema elukohaks Tallinna.

Hommikukohv kamina ees

See on mu üks sügistalviseid enesehellitusi. Olles eelmise nädala magamata ööd kahe pea kümnetunnise unemaratoniga lunastanud, on lõpuks täna hommikul selline õige enesetunne tagasi. Panin kohvimasina üles ja tegin kohe ka kaminasse tule, suures toas on hommikuti jahe, sealsed radiaatorid on veel sisse lülitamata. Sellised pühapäevahommikud kamina ees, lõhnava kohvitassi, raamatu või ajakirjaga, vaikselt mängiva raadio ja diivani ees nohisevate kutsadega on elu sellised hetked, mida tasub nautida. Väljas möllab tõsine tormihakatis, suurte pärnade raagus ladvad on lookas ja aknad vihmamärjad. Kuid sees on mõnus. Ning suure osa sellest mõnust annab teadmine, et selle hingelähedase kodu loomine on mu enda töö olnud. Hea küll, kapitaalehitust pole ma ise teinud, selleks pole ei oskusi ega aega. Aga sise- ja väliskujundus ja aed on puhtalt mu enda töö. Lisaks pole 1936.aastast pärineval majal iial ühtegi ehitusjoonist olnud ja ega neid ka renoveerimise käigus eriti tehtud, iial ju ei teadnud, millises staadiumis kõdunemine järgmise seina tagant välja tuleb.
Eilset kaunist sügisilma sai natuke ka väljasolemiseks kasutatud, kuigi erilisi saavutusi polnud, reisiväsimus oli veel rängalt kontides. Puutüdruku õlitasin ära. Vedasin uutele põõsastele kärutäie mulda, lõikasin natuke roose, võtsin osa gladioole üles. Jalutasin niisama mööda aeda ja mõtlesin järgmise aasta mõtteid. Et kevadel tuleb veelkord kopp kutsuda ja posu võsa kasvatavaid kände välja võtta. Võsalõikuril saab üldse tihedalt tööd olema, selleks oli sel suvel vähe aega ja vahel on küll tunne, et nii nagu kusagile kuu aega ei vaata, on kohe jälle meetrine lepa- ja toomingarisu püsti. Aga see on õnneks ka töö, mida hea ilmaga saab talvelgi teha.
Ka talviste tubaste tegemiste aega on vaja. Meetrikõrgune raamatukuhi ootab lugemist, taimede andmebaas korrastamist. Peaks õppima korralikult GardenComposerit kasutama ja videosid monteerima. Sellesama talu ajaloo tahaks kirja panna. Ja nii edasi, ideid on peas kui silke pütis. Pole siis midagi imestada, et kui linnakorteris elav tädi ükspäev helistas ja kurtis, et talle pikk ja pime sügis ei meeldi, arvasin ma üllatunult vastu, et minu meelest pole sügis veel alanudki.
Nüüd aga vist peab minema ja saiamasina tööle panema. Sai lõppes juba eile õhtul otsa ja selle ühe pätsi pärast Paldiskisse sõitma hakata vist ei viitsi, lihtsam on vesi ja jahu masina kõhtu panna ja ise samal ajal raamatut lugeda.

Öökülmad tulekul

...ütleb weatheronline.co.uk. See tähendab, et sel nädalavahetusel tuleb vist roosid ikkagi ära lõigata ja gladioolid üles võtta. Hulk muid asju õitseb aias ka veel, näiteks päevalilled - toompea äkki oskab öelda, kas neid on mõtet vaasi panna? Begooniad potiga tuppa ilmselt. Nii et selle nädala lõpul ilmselt kolib aed tuppa :).
Täna ei jõua midagi, tööreisi tõttu on kõik asjad kuhjas ja arvuti tagant ilmselt püsti ei saa.

Võluvad valgusmängud

Eile hommikul oli imekaunis ilm, kõik säras veel sügisvärvides. Ilmateade lubas pühapäevaks vihma (nii saigi), seetõttu oli asjade loomulik käik laupäev õuetegemistele pühendada. Kirusime küll õega, et ilmselt oleme eelmises elus mingid pättiteinud teetöölised olnud ja nüüd on karmavõlg tasuda, igatahes läheb juba mitmes ilus ilm teetegemisel. Seekord sai uue elu sissesõidutee kattena juba mitu aastat tagasi ära lammutatud saunaahi. Fotokas aga sai ka muidugi tasku pandud ja aeg-ajalt sealt ka välja võetud.

Ahjaa, hommikul sai veel muru ära niidetud, loodetavasti viimast korda sel aastal. Põka käigukast ütles ka lõplikult üles, ilmselt tuleb ta mingi päev kärule ajada ja Stokkerisse vedada. Järgmisel nädalal see kohe kindlasti toimuma ei saa, täna öösel tuleb ärgata kell kolm, et 5.20 väljuvale lennukile jõuda. Päris ebameeldiv perpektiiv, sest ega seepärast kell kaheksa magama minna ikka ei õnnestu.
Clamis Castle vahukoorevalged õied aga ei tunnista, et homme on 20.oktoober.

Teetöödest ja muust

Laupäevane laussadu asendus pühapäevaks õnneks kuivema ja kohati lausa päikeselise ilmaga. Sai üle tüki aja aiale tere öelda. Ja ka roosid said kohe hommikul mitmeid mullakärutäisi juurestiku kaitseks. Ära lõigata ei raatsinud küll midagi, inglaste ilmateade annab kaheksa päeva ette ja see on kuni järgmise esmaspäevani stabiilne, öösiti +8 ja päeval +11.
Tänu sellele suhteliselt stabiilsele temperatuurile on õide puhkenud ka ülejäänud gladioolid. Ja tundub, et ka mõned päevalilled kavatsevad siiski õied lahti saada. Õitsevad ka osad roosid, aga need, mis teist korda sel aastal õitsema ei hakanudki (nagu Rote Flamme), ei moodusta ka õiepungi (mis tegelikult on hea).
Peale muldamise lõpetamist tõotasin endale pühalikult, et ei ühtki floribundi ega teehübriidi rohkem...suure tõenäosusega kestab see lubadus kuni kevadeni.
Kuna roosidele mullakühveldamisest olid lihased soojad, jätkus kühveldamine killustikuhunnikus. Mehed olid garaazi sissesõiduteega natuke liiga kokkuhoidlikud olnud ja see tuli laiemaks teha, samuti vajasid killustikukalluri poolt sisse vajutatud rööpad täitmist, see raskete koormate vedu on alati üks nokk-kinni-saba-lahti tegevus, pool koormat läheb tekitatud aukude täiteks. Ja päeva lõpuks enne päikese loojumist jõudsin pinnasetihendajaga kogu kupatuse veel kinni ka lasta. Minu andmetel on selle riistapuuga töötamine naistel küll üldse keelatud, aga võrreldes killustiku kühveldamisega oli vibra juhtimine nagu lapsevankriga jalutamine.
Kirsiks tordi peal olid muidugi tööriistarendi meeste ammulivajunud suud, kui ma reedel teel välisministeeriumist vastuvõtult koju blondide lokkide lehvides rendifirma uksest sisse jalutasin ja küsisin, kas nad vibraatoreid ka laenutavad...

Oktoober aias

Kohhiatega mul eelmisel aastal ei õnnestunud, sel aastal panin potti. Aga et neil nii ilus sügisvärv on, oli mulle meeldivaks üllatuseks.


Põõsasmaranatel aga kestab suur suvi edasi.
Päevalilled kipuvad katusele, aga õitseb ainult paar õit, ülejäänud pungad ilmselt ei avane.
Puishortensia Annabelle oleks pidanud kevadel maha lõikama, aga jäi tegemata. Sellest hoolimata on õiepalle palju.

Dekoratiivkapsast tegid teod värvilist pitsi.

Selle vahtrapuu ümbert sai lepa- ja toomingavõsa ettevaatlikult eemaldatud, puuke ise oli pikk ja peenike nagu makaron. Pärast valguse kätte jõudmist on ta minu meelest paari aastaga 3x suuremaks kasvanud, kuigi jah, raske lapsepõlve tagajärjel pisut ühele küljele kiivas.

Kressikuhil hakkab ära õitsema ja saared on raagus...

Aga begooniatel ja surfiiniatel pole kalendrist veel sooja ega külma.

Sel nädalal siiakanti veel öökülma ei lubata.

Gladioolid

Need aristokraatlikud kaunitarid meeldivad mulle tegelikult väga. Aga kõike, mis meeldib, ei pea inimene mitte enesele tahtma ja selle olen ma ammu selgeks saanud, et siinsel mereäärsel tuulte tallermaal nii raskete õite ja habraste vartega taimi kasvatada ei maksa. Seetõttu pole ma ka gladioolisibulaid ostnud. Nende iluduste sibulad tulid kevadel Plantexi pakis kingitusena ja kuigi otsisin neile enda meelest kõige tuulevaiksema koha tervel krundil, selgus täna hommikul üle mitme päeva oma aiaga kohtudes, et sellenädalased tuuled ja vihmahood olid oma töö teinud, uhked õied lamasid murtuna maas.
Aga egas midagi, käärid kätte ja tulid nad mulle töölaua kõrvale seltsiks. Ainuke vaas, mis selle ilu ära mahutas, oli hõbesepast vanaonu suur laboratooriumipurk. Silm puhkab peal sellegipoolest.

Sügis käes, suvi kestab...

Just nii mõtlesin eile kohvitassiga terrassil hinge tõmmates. Kui kased ja toomingad juba nii raagus ja rääbakad välja ei näeks ja õhtuti nii vastikult vara pimedaks ei läheks, poleks sügist õieti aias märgatagi. Roosid õitsevad, päevalilledki on lahti läinud ja paistab, et isegi enamusest gladioolidest saab asja. Öökülma veel niipea ei lubata, vähemalt siinkandis mitte.
Tänahommikune vihm tuli ka nagu tellitult (tasuta pealekauba). Lugesin eile enne saunaminekut kokku, et olen möödunud nädala jooksul mulda toppinud 370 mugulat-istikut. Kes kurat seda kõike järgmisel aastal hooldama hakkab, on iseküsimus. Loodetavasti ikka mina ise.
Juurdlesin eile õhtul selle üle, miks ma sel aastal seda aiarajamist nii südame ja hingega võtnud olen, aga küllap on asi nii ellujäämise rõõmus kui ka peale kevadist lahkuminekut tekkinud imelises vabadustundes. Enam vähemalt keegi ei irise mu kallal, kui ma oma raha ja aega mingit mõttetute mittesöödavate taimede peale kulutan.
Selline aiandus aga hakkab juba teatavat süsteemi nõudma ja viimasel ajal olen juba päris usinalt kirja pannud, kuhu ja mida ma istutanud olen...varem kirjutasin etikettide-arvete peale ja panin need kausta, aga sealt võib leida totaalseid fopaasid, nagu "istutatud suure kivi juurde". Arvesse võttes, et meil on umbes kakssada suurt kivi, on see kohutavalt hea orientiir küll.
Talve jooksul peaks eesmärgiks võtma siiski selle Garden Composeri programmi selgeksõppimise ja aia ära kaardistama. Kõige suurem probleem selle juures on just selle alusplaani paikapanemine, mõõdulindiga ringikäimiseks ei leia iial aega ja seda maad, mida korras hoida üritame, on terve hektar. Kui mitte rohkem.
Nüüd aga tuli päike välja ja arvuti juures püsimine ei tule enam kohe üleüldse välja. Mullakoorem saabus ka eile õhtul kohale, nii et ilmselt tuleb traktor käima panna.